Pöördumine

Valdek Keskmiste luges raamatut. See oli Peep Pillaku "Tätoveerimiskunst" ja ta oli 30 leheküljeni jõudnud. Ta jõudis just lõiguni: "Teeservas hakkas kirendama silt. Varem polnud sihukest olnud. Jõudnud lähemale, luges Martin: "200 meetrit ümber nurga Paradiis. Unustatud road Eedenist..." Valdek viskas raevuselt raamatu vastu kappi ja haaras peast kinni, kui ta diivanil lösutas. Telekas oli juba jalaga segi löödud, kui ta järjekordset "templirüütlite" - erisaadet oli vaadanud ja uut vandenõuteooriat, millesse tema poeg olevat olnud segatud.

Inimesed kopsisid paaniliselt tema ukse vastu, Valdek tõusis püsti ja läks esikusse, võttis ukse eest sinna jäetud kärbiku ja avas ukse, sihtides seda kes seal asus sõnadega: "Ka minul on õigus privaatsusele, missest et mu poeg seda tegi, hakka kohe astuma, või lasen sind taevasse!"
Reporter ei vajanud teist sõna ja oli kadunud, nagu halb hais toast, kui avatud aken tuuletõmbusega läbi toa pühib. Valdek sulges ukse ja pani kärbiku tagasi omale kohale, pöördudes oma musta masenduse poole diivanil.

Valdek ei teadnud, milliste sõpradega tema poeg oli end sidunud. Kui ta endasse vaatas, siis ei olnud ta oma poeg üldse tundnud. Omast arust oli ta teda hästi kasvatanud, kõik õigesti teinud, kuid Jumal ei vaadanud tema ohvriannile. Oli nõnda, nagu piiblis kirjutet: "Kui inimene ehitab koda, ja Jumal pole ühes temaga, siis näeb ehitaja vaeva asjata - see ei jää püsima!" Kõik mis ta oli üles ehitanud, oli läbi sõrmede minema voolanud, nagu õli või liiv. Isegi tema kogudus oli talle selja pööranud. Prohveteering, mis paastuvale vanematekogule ilmus, sedastas, et Valdek tuleb kogudusest välja panna, sest Jumal tahab nõnda. Rohkem ei olnud selles öeldud, kuid kohe hakkasid koguduse aktiivsemad liikmed kombineerima: "Ju seal ikka mingi salapatt oli et tema sünnipäeval nii poeg kui naine surid. - See ei ole ikka õige asi, ta võiks vähemasti üles tunnistada, kuigi see ei muuda midagi! Jumala Sõna on Jumala Sõna!"
Valdek ei hakanud vastu põtkima, võibolla ta oli tõesti süüdi, et oli kõike endastmõistetavalt võtnud. Et oli uskunud, kui tema teeb kõik endastoleneva, et siis toob Jumal ülejäänu. Kuid Jumal ei vaadanud tema ohvriannile - nagu ta oli valinud Aabeli Kaini ees. Temal tuli aga sellega leppida, sest tema oli mees.

Must masendus ei lohutanud teda piisavalt ja Valdek polnud suurem asi tinutaja - õigemini ei joonud ta üldse; ta ei tunnistanud isegi piirituse sokke, sest võis palvega kohe terveks saada. Valdek polnud veel kunagi tõsiselt haige olnud, sest kui mõni haigusevaim tema majja eksis, lajatas Valdek sellele piibliga pähe, nõnda et too valust ulgudes tuldud teed tagasi läks - pärast võis uudistest lugeda, kuidas mõni sensitiiv, kellega tal tüli oli olnud, oma õnnetu otsa oli leidnud. Valdek polnud mingi tossike usuasjades. Tema oskas kurje vaime välja ajada. Nii kui tema vari laskus haige peale, ei pidanud Valdek enam rohkem tegemagi, kuna rüve vaim ise põgenes, nagu oleks viimnepäev tema kätte saanud. - Kuid ta ei olnud suutnud päästa oma poja hinge. Ja see näris ta kallal. "Mis kristlane ma olen, kui kõik vägi ja valitsus mulle alistub, kuid mitte mu poja hing, et saada päästetud?" - Valdek teadis, et enesetapjad lähevad põrgusse, siin polnud mingit kahtlust. - Kust ometi oli ta oma pojaga nii kiiva läinud, et oli unustanud tema eest hoolitseda ja palvetada? Ta oli kõik õigesti teinud! Selle üle mõtlemine ei viinud kuhugi, nagu ei võinud ka Iiob end patult tabada, sest seda lihtsalt ei olnud. Ta ei teadnud, mis kihlvedu Jumalal Kuradiga seekord on, ja mis oli panuseks, kuid see ei huvitanud teda. Tema oli lihtne sõdur, ohverdatav malend, kes just ohverdati, et teha võitev kombinatsioon. Kuid ta süda ei saanud rahu.

Valdek tõusis püsti ja läks tagasi esikusse, riietus mantlisse ning pani vana luitunud kaabu pähe, nagu neid teksase talupojad kannavad. Selle oli Üks Põhja-baptisti liidu pastor talle kinkinud ja sobis temaga kokku, nagu oleks ta sellega sündinud. Kui ta oli veel riietuse juurde kuuluvad saapad jalga tõmmanud, asus ta teele. Kuigi ei teadnud veel kuhu ta läheb. Pärast väikest autosõitu, leidis Valdek end Võsanurme tänavalt. - See oli kohe enne Uus-Ihastet, valmis ehitamata mikrorajooni kruntide juurde viiv kõrvaltee - ametlikult ei olnud teda vist olemaski, kui siin seda uut kirikut ei oleks - Oli vist Kaarnakivi Kogudus. Uksepeal välkusid kolm suurt K tähte: Esimene oli musta värvi, teine valge ja kolmas punane. - Vähemalt väga meeldejääv. Valdek astus uude kirikusse sisse ja avastas end koguduse sissepühitsemise Jumalateenistuselt. Ta istus tagaritta, kuna ei tahtnud kedagi tülitada ja tõmbas kaabu tihemini silme ette ja mantlihõlmad kinni, et keegi teda ära ei tunneks. - Muidu veel viskavad vagad hinged ta välja.

Pastor, kes paistis ähmaselt tuttav hakkas jutlust pidama. Ta luges uhkesse kantslisse tõustes ette kirjakoha: "Ütle lubjaga võõpajaile, et see variseb! Tuleb uputav sadu; teie, raheterad, langete; ja sina, marutuul, puhked. Jah, vaata, sein variseb! Eks siis küsita teilt: "Kus on võõp, millega te võõpasite?" Seepärast ütleb Jahve Jumal nõnda: Ma lasen oma tulises vihas puhkeda marutuule; mu vihas tuleb uputav sadu ja mu raevus tulevad raheterad, et teha lõpp. Ma lõhun ära seina, mille te olete lubjaga võõbanud ja paiskan selle maha, nõnda et alusmüür paljastub. Kui see langeb, saate te sealjuures otsa. Ja te saate tundma, et mina olen Jahve! Ma vaigistan oma viha seina kallal ja nende kallal, kes on seda lubjaga võõbanud, et öelda teile: "Ei ole enam seina ja selle võõpajaid!"." Hs 13:11-15

Valdek tundis viimaks pastori ära, see oli nende endine mentor, kelle nad olid minema ajanud, kui ta oli Pühas Vaimus koguduse vastu tunnistanud, et see on ilmalikuks muutunud. - Siis olid nad samuti prohvetivaimus tema kogudusest välja pannud, nagu nüüd tema oli lahkunud. Ja ta oli läinud südamerahus, kordagi tagasi vaatamata, et tulla siia ühte lauta teenistust pidama. - Inimesed ütlesid, et see on ilmne tõend, et Jumal on ta maha jätnud ja hulluks ajanud - mis kogudus oleks pidanud siia kivikõrbe sookailu ja mätaste vahele tekkima, kui Nõukogude liit ka lagunes ja ei suutnud oma unistusi siin täita? - Kogudus täis narkareid ja paadialuseid, kellele selliseid vaja on? Nõnda olid nad südames oma endist mentorit irvitanud, kuid Valdek oli kihvatanud, et võibolla nad ise läksid üle piiri ja unustasid kõige tähtsama, kuid ta ei saanud selle pärast kirikus lõhesid tekitada. - Ja nüüd ta oli siin, et kuulata selles kirikus, mille rajamist ta polnud uskunud, jutlust mehelt, kelle ta kogudus oli vande alla pannud.

"Kallis kogudus! Te kindlasti mäletate, kuidas siin oli varem laut ja ei olnudki midagi vaadelda. - Nii kole oli see plats ja nõnda raske sellegi ülalpidamine, et pank tahtis ära võtta ja siia parki ehitada. Kuid Jumal andis armu ja nüüd on meil uhke ja ilus kogudus - nagu Iisraeli tempel, mille Heroodes lasi juutidele ehitada. - Kas ka meie pole mitte lasnud rikkail endid nõnda teenida, nagu tahaksid need Jumalale head teha, kuid tegelikult ülistavad endid selle silmakirjaliku anni kaudu: Neil on ju oma palk juba käes!"

Selle peale lahkusid mõned inimesed keskmisest reast ja näitasid pastorile rusikat: "SA VEEL KAHETSED SEDA PAPP ET MEID NÕNDA ALANDASID!!!" Need olid tolle hukkunud pankuri sõbrad, kes lootsid koguduse liikmeiks hakata ja endi headust näidata, kuid pastor vaid irvitas neile näkku ja palus jutluse lõpuni oodata.

Pastor ei lasnud end segada ja jätkas: "Jah, see on tõesti tore, et Jumal on lasnud meil selle ilusa koja rajada, ning kasvatanud endise 22 liikmelise koguduse 484 liikmeni!" Kostis nõusolevat pominat ja noogutusi, kuid kogudus oli veidi närviline, kartes millega papp neid veel kostitab. Nad ei pidanud kaua ootama, sest pastor jõudis kulminatsioonini:

"Vaadake endid! Teie asotsiaalid; narkomaanid; endised homod; lesbid ja muud neetud, kes te olete tulnud ja põgenenud Jumala tulevase viha eest! - Abielurikkujad ja lastepilastajad; petised ja keelekandjad..."

Sellepeale tühjenes esirida ja näitas pastorile samuti rusikat: "SINA OLED ANTIKRISTUS JA MITTE JUMALAMEES!" - teised nihelesid uutes toolides: "Kuidas ta julgeb sellist vihkamise jutlust pidada? Kelleks ta end õige peab?!"

"Jumal teab teie pattu, kuid see on teile andeks antud - ja nagu see uus hoone, võivad ka teie elud saada uueks, kui te vaid pöördute oma viimastest tegudest ja saate nagu Jumal! Ma kutsun teid kõiki, kes te oma südames Jeesuse kutset kuulete, tulema kantsli ette ja andma oma elu Jumalale!"

Selle peale tõusid mõned püsti ja hakkasid kartlikult kantsli poole liikuma - "Vaadake! See on Valdek! - Valdek Keskmiste on ka pöördumisele tulnud!!" Valdek oli leidnud end rahvasumma esireas, tema kaabu ja mantel oli unustatud tagaritta - ja nõnda ta seal seisis ja vaatas risti peale, mis pastori taga kiirgas, et selle peale olid suunatud prožektori vihud, et aidata nõtrade usku. Rist oli valmistatud puidust, mis oli mässitud fiiberoptilisse kilesse, et kõik valgus, mis selle peale paistab, annaks hõbedase efekti. Prožektorid ise kasutasid päevavalguslampe, mis olid silmadele pehmed. - Pastor teadis, kuidas pidev kantlis jutlustamine võib pimedaks teha, kui sul pole head valgustust. See kõik oli tema näpunäidete järgi ehitatud, kuid pani ta südames muretsema, et ta teeb seda rohkem Mammona, kui Jeesuse pärast. - Sellepärast oli ka Jumal talle selle jutluse südamesse pannud, hoiatades teda mitte vaatama suurt arvu, sest Jumal tuli oma kogudust tuulama, et ükski agan ega luste ei jääks sinna püsima.

Kui Valdek oli ära tuntud, ja nähtud, kuidas ta kantsliees nutma puhkes ja põlvitas, paludes valjult andeks oma vaimulikku kõrkust ja uhkust vaimuannete pärast, millele oli kogu elu toetunud, unustades kõige tähtsama anni - oma poja: "Mina tapsin oma poja, keelates temale isaarmastust, et ta polnud nagu MINA!" Selle ülestunnistuse peale võttis allesjäänud kogudus - keda oli veel 143 hinge - ka oma patte tunnistada ja põlvitas vennalikult Valdeki kõrvale. Pastor ütles rahulikult prohvetlikud sõnad: "Ma näen, et kogudus on kogunenud, kõik kes on Eluraamatusse kirjutatud, on Jeesusele au andnud ja seepärast on Jumal ise teid lunastanud, tõuske püsti kui kristlased!"

Kui kõik Jumalateenistus ja kiituslaulud said peetud, pöördusid kogudus ja selle pastor kirikust väljuma, kus neid pankuri sõbrad koos politseiga ümber piirasid.
"Me otsustasime selle kiriku võlgade maksmata jätmise eest sulgeda!" ütlesid nad sarkastiliselt muiates.
Selle peale astus Valdek ette ja ütles oma nime ja endise tiitli: "Mina olen selle mõrvari isa, mina maksan sinu võla! - Näe võta see korteri võti ja muuda see muuseumiks - siis võid sa raha eest kõigile näidata, kust Metshaldja lihunik pärit on ja saada oma 5 miljonit!" pankur astus kaks sammu tagasi, nagu oleks Jumal teda isiklikult kõnetanud: "Mis nüüd mina, ega mina ei tahagi seda kirikut sulgeda, jah sellest piisab täiesti võlgade katteks!"
"Nii et võlad on kaetud?" küsis lähemale nihkunud politseinik ja saanud sõnatu noogutuse, vilistas teistele ja nad pöördusid tagasi autode juurde ning sõitsid minema. Maha jäi vaid nende vandumine: "Neetud pankurid, ise ka ei tea, mida tahavad!" 10 pankurit, kes sellesse tolmupilve jäid, tundsid end väga ebamugavalt, kui kogudus neid huvitatult seiras, nagu oleksid nad loomaaias ja vaatleksid Amuuri tiigreid, kes on kaugelt maalt külalisetendusele saadetud, et koguda asutusele raha.
"Me läheme siis-" ütles üks pankuritest. "Jumala rahu ja head teed!" ütles pastor rahulikult vastu ja keeras kiriku uksed lukku, kui sealt kõik olid väljunud. Valgustus ja tehnika lülitasid end automaatselt välja, kui viimane turvasüsteem oli sisse lülitatud. Kõik läksid Jumalale au andes oma teed, ka Valdek pöördus oma auto poole, kui pastor tema peatas.

"Nüüd, kus sul pole enam oma korterit, siis ehk tuleksid minu juurde. See pole teab mis hea elamine, nagu su endine - kuid ajab oma asja ära. Mul on isegi üks tuba sinu jaoks valmis pandud."

Valdek vaatas talle otsa, nagu ei usuks oma kõrvu, kuid nähes pastori näos lapselikku siirust, võttis pakkumise tänuga vastu:
"See valmistaks mulle au. - Sa vist enam ei mäleta, kuid kunagi olid sa mu endise koguduse mentor. - Ja meie viskasime su välja!"
"Eksid, Jumal viis mu Paabelist välja, et selle süükarikat täita ja valevaimuga eksitada - sa olid liiga õige, et seal püsima jääda, seetõttu viis Jumal ka sinu sealt ära. - Kahju et su poeg pidi nii kallist hinda maksma. - Lase see endale hoiatuseks olla, et kui preester eksib, siis tema kogudus maksab selle oma hingedega kinni!" viimast ütles pastor tõsise ilmega, kuid see muutus, nagu pilv, mis tuli korraks valguse ette, et vihmaga ähvardada ja siis jälle oma teed läks, et päike sai jälle vabalt paista.

Kui nad Valdeki auto juurde läksid - pastor oli enda oma maha müünud; see oli juba ammu vanaraud ja püsis ainult palvega koos. - Seal ütles pastor viimase sõna: "Jumal kutsub sind tagasi oma riigi tööle!" "Mul pole tahtmist enam kantslisse astuda, sest ma olen uhke olnud." vabandas Valdek "Ma rääkisin klaverimängija kohast - mitte igal teenistusel ei saa me Ivo Linnat või kedagi palgata muusikat mängima! - See ei mahuks kuidagi koguduse eelarvesse ära. Pealegi on Jumal mulle ilmutanud, et sa hästi klaverit mängid." ei lasnud pastor end eksitada "Seda võin ma küll teha." rõõmustas Valdek ja nad sõitsid koos pastori kahetoalise ahiküttega korteri juurde, mis oli spartalikult lihtne, kuid vähemasti soe. Vend Justus oli enne teenistuse lõppu lahkunud ja eine valmistanud, nagu pastor oli ette kirjutanud. Kui nad olid söögipalve lugenud, istusid kõik lauda ja Justus teenindas neid.

Midagi kihvatas Valdeki sees ja ta püüdis poissi takistada: "Ära teeninda mind, ma just pöördusin, istu meiega koos lauda!"
"Mida ma nüüd teen, seda sina veel ei mõista, sest sa oled ikka veel liiga uhke, et Jeesusele au anda." ütles endine narkomaan rahulikult.
Siis sai Valdek aru ja puhkes naerma. Esimest korda pärast oma poja ja naise surma; pärast kõike seda sitta, millest tal tuli läbi ujuda - esimest korda tundis ta end jälle vabana. - Vabana kõigest sellest usutõestamisest. "Heaküll! Ja jäägu Jumala rahu sinu üle, poiss!" Kui kõik olid söönud ja kokka kiitnud, siis sõi ka köögitoimkond, nagu piiblis oli kindlaks määratud ja pastor läks oma tuppa lõunauinakule pööramata neile isegi tänu ütlemiseks rohkem tähelepanu. Valdekil kihvatas uuesti, kuid palju nõrgemini. Kohe järgnes ka mõistmine, see oli Jumala tahtmine, ja kui kõik on temas tehtud, siis pole oluline, kas inimesed märkavad või mitte. Nõnda pöördus Valdek Keskmiste, oma endise koguduse vanematekogu liige ja austatud mees, kes nüüd oli mitte enam nii austatud, kuid see eest õnnelikult Jumalarahus.