Liha ja Vaim

Kenisha, kodaniku nimega Juhan Sütiste pidi oma nimekaimu pärast tihti kannatama. Koolis narriti teda eestikeele tunnis pidevalt, et ta ei osanud lugemis päevikut kirjutada, ning mõtles, et see on raamatu esimese lõigu masinlik kopeerimine. Ka muidu olid etteütlused ja grammarika temale õudusunenäod - kui teised katkusid juukseid, sest nad ei suutnud aru saada Pythagorase teoreemist, või nurga trisektsioonist; rääkimata kuubi dubligatsioonist, siis olid need arvud talle lihtsalt - ta ei teadnud kunagi kuidas ta neid peast arvutas, nõnda et teda süüdistati spikerdamises, sest see polevat võimalik, et keegi suudaks keerulisi matemaatilisi probleeme lahendada, millele kulupead olid kogu oma elu pühendanud ja ikkagi ei suutnud täpset vastust anda. Nüüd oli Kenisha ise vanamees ja ruunišamaan. Elatiseks kirjutas ta rikkuritele astroloogilisi kaarte ja kuulutas nende tulevikku ette.

Ühel päeval, kui ta järjekordset kröösust pidi tema edu suhtes "õnnitlema" seisis Gaabriel tema ukselävel. Kenisha tundis võõrast tuulepuhangut ja tõstis pead pärgamendi kohalt, mida ta ise vana retsepti järgi valmistas, kuna see andis tema tööle jõudu juurde. Ta seletas inglit küsival pilgul, kuid saadik ei vastanud midagi. Kenisha langetas pea ja kirjutas edasi: "...ja sa võid rahuga selle perekonna oma talust välja tõsta, sest aeg on soodus nende grundi peale kaubanduskeskus rajada. Kahe aasta pärast hakkab sealt lähedalt Tallinn-Tartu maantee haruliin minema ja sul ei tule klientidest puudust." Kui ta oli oma töö lõpetanud ja pärgamendid kokku korjanud ja laekasse asetanud, asetas ta laeka sahtlisse ja lukustas selle. Ingel seisis ikka veel ukselävel ja ei ütelnud midagi.

Kenisha ohkas kergendatult ja lausus inglile sõbralikult: "Oli ka aeg, et sa tuled, mu kondid on juba vanad ja tahavad puhata."
"Ma ei tulnud sinu pärast." ütles Gaabriel kõigutamatult, kuid astus siiski tuppa ja vaatas huvitatult ringi. "Sul on hea ja lihtne elamine, arvestades võimalusi."
Kenisha rehmas tüdinult käega. "Mind ei huvita kingitused ja lõbud, neid ei saa endaga kaasa võtta."
"Ometi tegeled sa astroloogia ning muu sellisega..." tähendas ingel viisakalt ilma otseselt mehe poole pöördumata. Ta vaatas ikka veel ringi, nagu otsiks midagi, kuid näis, et ta ei paistnud seda leidvat. "Ja sinu tegelik tulemise põhjus on?" küsis Kenisha kannatamatult.
"Sa pead ühe poisi ja tüdruku paari panema." ütles ingel nüüd mehele otsa vaadates, pilgus helk, nagu oleks ühe eriti suure varanduse leidnud ja kõige tähtsama mõtte peale tulnud, mis maailmas ainsana loeb. Šamaan puhkes naerma. Nõnda hoidid ta omal kõhtu kinni ja kõkutas, kui ingel teda rahulikult ja solvumata seletas. Kui ta oli küllalt naernud ja end jälle kogunud, pühkides pisarad silmanurgast ära ja asudes nagisevatel ja ähkivatel sammudel tugitooli poole ja istus maha, esitades inglile hääletu pilgu, nagu tahaks öelda: "Sa ei pane ju pahaks, et mina istun ja sina seisad." Ingel raputas keeldumise märgiks käega, nagu oleks talle soola oma supi juurde pakutud.
"Sa ikka tead, et perekonnaseisu amet on olemas?" küsis Kenisha ja lisas pärast mõningast vaikust. "Kirikutes kuulukse ka laulatused toimuvat..."
"See pole selline abielu, millega nende vanemad nõus oleksid." ütles ingel rahulikult. "Vaja on natuke delikaatsemat lähenemist, mis ei häbistaks meie Isa, kes on taevas."
"Hmmh." mõmises Kenisha ja silus oma habet. "Sa oleksid siiski surmaingel võinud olla, siis sa meeldinuks mulle rohkem. Sellest abielust ei tule head nahka - praegu pole selleks üldse soodus aeg." vabandas šamaan.
"Inimestele on kõik ajad soodsad, mõni on lausa eriti soodus, nagu nende kaupmeeste lubadused." tähendas ingel muigega silmanurgas, kuid ta olek jäi tõsiseks ja kindlameelseks, nagu auvalvel oleval sõduril.
"Noh, eks sa tead paremini, sa ei tulnud asjata - kus need õnnelikud on?" ütles Kenisha huvitatult.
Ingel ulatas käe ja lausus: "Tule, me läheme Maldiividele, seal kohtad oma pruutpaari."
"Kuid ma ei oska üldse kohalikku keelt!" protesteeris šamaan ärrituses vastu, olles juba käe andnud ja tundes kuidas teda tugev tuulehoog üles tõstab ja kaasa kisub.
"Ära muretse, nad on eestlased. Nad tulid siia puhkama, nagu inimesed seda nimetavad, kuigi puhkamisega siin eriti ei tegelda." ütles ingel ja oli kadunud. Kenisha leidis ennast ilusal liivarannal ja nägi ühte noormeest ja tüdrukut enda poole tulemas.

"Tule nüüd, see saab olema huvitav!" kiskus Tiffany Mihklit endaga kaasa, kes veidi torssis ilmel järgnes. Ta oli ikka veel pahane, et teda siia kaasa oldi võetud. Ta sai aru küll, kuidas tüdruk tahab temaga kuidagi moodi oma vanematele kätte maksta, ja talle ei meeldinud sellised mängud.
"Ütle mulle ausalt. Sa vihkad mind kogu südamest." Mihkel oli Tiffany peatanud ja vaatas talle tõsiselt otsa. "Sa vihkad kõike seda, mida su isa esindab, ja sa arvad et mina olen samasugune." tüdruk vaatas talle üllatunult otsa ja jäi samuti seisma. Hetkeks seletasid nad teineteist - poisi tõsine ja vastustnõudev pilk kohtus tüdruku avala ja trotslikult mõnitava naeratusega, mis vaheldus aupaklikuse ja siira huvi vahel. Ometi oli selles teatav rabeda kartlikuse jooned. Mihkel lasi oma käe lahti ja Tiffany mudis veidi rannet, mida poiss liiga kõvasti oli pigistanud, kui ta teda peatada püüdis. "Tänan" ütles tüdruk ja kui ta oli veidi alandlikuma tooni ja ilme võtnud, hakkas ta rääkima:
"Kas sa tuleksid mulle meheks?"
Merelinnud häälitsesid ja lained paiskusid vastu randa, kui vanamees neile ägisedes lähenes, kuid nemad ei teinud temast välja ja vaatasid üksteisele silmasisse.
"See pole üks sinu järjekordsetest vempudest?" küsis Mihkel väsinud süüdistaval toonil. Tüdruk raputas vaikselt pead ja vaatas teda küsival pilgul.
"Miks mina?" ei osanud Mihkel sellisele ootamatule pakkumisele kuidagi mõistlikut vastust leida.
"Sina oled just see õige, keda ma oma ellu tahan." ütles Tiffany mesimagusalt ja astus sammu Mihklile lähemale ning kallistas teda, pannes oma pea tema rinnale. Nõnda nad seisid, kummastatud poiss ja südames rahul tüdruk liivarannal üksteisevastas. Mihkel võis isegi oma südant vastu tüdruku oma tukslemas tunda, kuidas see järjest rohkem samas taktis hakkas lööma. Ta oli seda tegelikult alati tahtnud. Esimesest pilgust alates, kuid siis paistis Tiffany nii noor ja ta ongi kõigest 14! Kuidas saaks iialgi sellest midagi sündida? Selleks ajaks kui Tiffany on täisealine, on ta kindlasti kellegi teise leidnud, ega tema ju ajas paigal ei seisa, ja kuidas ta saakski oma nooruse värskusest pakatavate täkkudega võistelda. Mihkli silme eest vilksatasid mööda pildid Tiffanyst, kuidas ta teiste poistega läbi käib ja järjest rohkem kaugeneb, kui tema üksinda vananeb ja maha jääb. Lõpuks oli Mihkel oma vaimusilmas nagu kivistunud soolasammas ühest eriti vanast raugast, kes seletab silmapiiril jumalikku ilmutust naisest - kes oli silmipimestavalt ilus ja ebamaiselt kaunis, kõige vägevamates musklites ja mehelikus ilus meeste poolt kätel kantud, nõnda et olid terved maailmad nende vahel - kes tal oleks võinud olla. Kuidas saab see võimalik olla, kui ta on kõigest 14??

Selle mõtiskelu ja rahu lõikas läbi vanamees, kes viimaks noorpaari kõrvale jõudis ning pingutusest ähkis ja puhkis, nagu maratonijooksja. Kui ta oli oma hinge tagasi tõmmanud, ja sai sirgelt seista seletas ta oma terashalli pilguga Tiffanyt ja Mihklit. "Ma tulin siia, et kaks hinge pühas abielus kokku panna!" haugatas ta vastuväiteid mitte sallival toonil. Tiffany kallistas tugevasti Mihklit ja lasi uuesti lahti, et seista poisi kõrval. Nad hoidsid käest kinni ja Mihklile tundus see õige nõnda. Ta tundis endas soovi seda tüdrukut kogu oma eluga kaitsta, ja see ootamatu võõras tundus ähvardava ohuna.
"Kes te õige olete, ja miks te end meie jutuajamisse segate?" küsis Mihkel ja asetas end Kenisha ja Tiffany vahele, talutades teise käega tüdrukut sammu tagasi.
"Vabanda, kui mu otsekohesus pole enam kombekas." ähkis vanamees igat sõna. Soe ja kuiv õhk tegi tema hingamise raskeks, kuna ta oli harjunud külmas ja niiskes kohas, oma eraldatud metsa keskel elama. "Ma tulin siia, et teid paari panna! Gaabriel saatis mind!"
"Sa oled siis kristlane?" küsis Mihkel põlastavalt. "Ei ma olen pagan, ametilt šamaan." vastas Kenisha tõsiselt vastu ja kahe mehe pilgud kohtusid. Mihkel ei tajunud temas mingisugust valskust, ja ta oli hea inimesetundja. Ta oli tänaval liiga kaua elanud, et aru saada, milline inimene oli sulle ohtlik ja milline kasulik; keda sai usaldada ja keda mitte - tiitlid ei mänginud selles mingit rolli, kuna olid tihti nagu tihnik metsas, mis kiskjat varjab, et see saaks saaklooma varitseda. Ta sai aru, et see mees pole mingi tavaline soolapuhuja. Ta oli eestis palju šamaane ja sensitiive kohanud, kuid nägi nad kohe läbi, et nad on võltsid, kuid selle mehe sõnad nõudsid tähelepanu. Teda ei saanud nii kergesti kõrvale lükata.
"Gaabriel pole ruunivaim, kui ma õieti mäletan." ütles Mihkel pilves näoga, nagu mõtleks ühe keerulise rehkenduse üle järele. See ei olnud üldse mitte loogiline. Mida see mees siin õige teeb ja miks ta just Tiffany abielu ettepaneku ajaks siia jõudis, kas see oli niimoodi kokkumängitud juba algusest. Ei, nõnda osav manipulaator Tiffany ka ei ole, selleks oli ta tema kõrval liiga rahulik ega kasutanud ühtegi tarvilikku siduvat lauset, mida petised ja sellised inimesed kasutavad. Näis nagu ootaks tüdruk midagi, et täiskasvanud inimesed millegi selgeks räägiksid, et siis saaks päeva kõige tähtsama hetke juurde asuda.
"Sa meeldid mulle poiss," ütles Kenisha "kuigi sul ei saa palju õnne olema, on arusaadav, miks sa selle tüdruku meheks oled valitud!"
Mihkel vaatas šamaanile kohtlase näoga otsa, nagu tütarlaps, kes on eriti suure komplimendi tulvaga avalikus kohas üle kallatud, ja ei tea kas punastada; naeratada; kõrvakiil anda või seda kõike koos ja erinevates variatsioonides teha. "Aitäh, noh, see suur et... hmmh." ütles Mihkel peale suurt vaikimist. Ta ei osanud selle mehega rääkida, sest ta oli nii imelik, veel imelikum kui nende filosoofia õpetaja, ja juba too oli parajal määral opakas. - Kuid siin oli mingi teistugust sorti imelikus mängus, mida Mihkel ei osanud nimetada. Võibolla tahtsid jumalad tõesti nende liitu ja see mõte paisus tema rinnus ja südames nii suureks ja soojaks tundeks, et vägisi venis naeratus tema suule. Kuid sama kiiresti jooksis õhk jälle pallist välja, nagu oleks keegi, selle nõelaga läbi torganud. "Ta on neliteist!" vabandas Mihkel valjult šamaanile, kuid Tiffany pigistas tema kätt, ja kui ta tema poole vaatas, siis naeratas talle soojalt vastu. "Ära karda, mina küll ei hooli et sa nii vana oled."

Mihkel uppus sellesse ilusasse naiselikku pilku. Ta polnud kunagi eales märganud kui naiselik ja ilus võis Tiffany üldse olla. Sel hetkel oli kõik temas armastusväärne alates hingamisest ja lõpetades liivaga, milles ta paljajalu seisis. Kenisha seletas tüdrukut ja poissi ja siis uuesti ning lõi siis käed kokku: "Suurepärane, kas alustame siis!" Seekord noogutasid mõlemad unisoonis ja Mihkel võttis oma koha Tiffany kõrval sisse, püüdmata vanameest maha paisata, nagu oleks see marutõbine koer, nagu ta minut tagasi kogu oma kehahoiakuga oli etelnud. Tseremoonia oli üsna lihtne ja piirdus küsimusega, kas poiss ja tüdruk armastavad teineteist. Saanud jaatavad vastused, kuulutas šamaan nad meheks ja naiseks. Leelotas veel mõned oma ameti juurde kuuluvad õnnistavad vormelid ja kutsus kõik ruunivaimud tunnistajaks välja, et see püha liit saaks olema viljakas ning õnnelik ja pani vande alla kõik, kes oleksid tahtnud selle vastu sõna võtta. Kuna nad olid siin selles rannaosas ainult kolmekesi, paistis see viimane osa pisut meelevaldsena, ja Mihkel mõtles, milleks selline üleliigne asi tarvilik oli. Mis vaenlasi sai juba temal olla? - Ta polnud elusees kellegile liiga teinud, ega kellegilt midagi ära võtnud, vaid püüdis alati head tuju oma tobedate tänavanaljadega teha. Nüüd, kus ta oli ootamatu pärandi osaliseks saanud, pidas ta ühte vabakutselist teatrit, mis tema häärberis koos käis ja avangardset kunsti edendas. Kõigest ei saanud Mihkel aru, sest ta polnud nõnda underground ja vihane - eriti nüüd, kui tal oli Tiffany, ei suutnud ta üldse mõelda, kuidas ta kunagi näitlemise juurde tagasi pöördub. Tiffany vajas kindlat kodu ja performance-artisti heitlik elu ei olnud seda mitte. Kuid tema praeguste võimaluste juures, ei pidanudki ta enam kunagi ise näitlema, vaid võis lasta teistel seda tema eest teha. Kui nad olid omavahel viisakad tänuavaldused vahetanud ja üksteist armunult silmitsesid, oli šamaan pilku tõstes juba kadunud, samakiiresti kui ta oli nende teele sattunud.

Kenisha leidis ennast jälle oma toast ja ohkas kergendatult, kuid hõikas seljataha lahkuvale inglile järele: "Järgmine kord, kui tuled, ootan, et sa minu pärast ja alatiseks!"
Ta mudis oma liikmeid, mis tervitasid jahedat ja niisket tuba. Siin oli palju parem hingata, polnud seda lämbet palavust. - "Neetud rikkurid ja nende pojad ja tütred, ah vähemasti oli too poiss kuidagi asjalik ja tüdruk samuti..." ohkas Kenisha väsinult ja heitis magama.