Vagajutt malenditest

Kui isa Gregorius oli küllalt ilmutusest toibunud, siis kirjutati ta Maarjamõisast välja. Arst tahtis teda kauem hoida - ametipõhiselt tuli Haigekassa ees alati kasuks, kui olid mõnda kalevast meest tohterdanud ja vandekohaselt oli see ka temale hingelähedane, mitte seda meest veel välja kirjutada - kuid oli mehel selline tahtmine. Ülemiste perekond pidi alles homme Maldiividelt tagasi jõudma ja tema kohtumine nende tütre hingehoidja ning koduõpetajana oli kokku lepitud kolme päeva pärast. Niikaua mõtles ta oma aega parajaks teha ühte katolikukooli õpetajat asendades ja ühte tundi juhtides. See pidi olema kodanikuõpetuse tund ja ta pidi rääkima demokraatiast ning valimistest üldse. Kuid Issanda teed on imelikud, nagu ta ise tavatses seda öelda, ja Jumal sai seekord nõndamoodi kiidetud.

Esimene päev:
Isa Gregorius seisab klassi ees ja seletab demokraatia mõiste lahti ning toob kreekast ning roomast ja bütsantsist hulga näiteid, kuidas rahvavõim on välja näinud ja kuidas see on sündinud; õitsenud ja välja surnud. Kogu klass vahib teda ammulisui, nagu mullikad lehma ümber ja ripuvad iga sõna küljes, nagu oleneks nendest hingeõnnistus. Õppealajuhataja sai neid juba lohutama, et kui ka külalisõpetajaga väga kiiva kisub, siis hinnet see ei mõjuta, kuid võid sa nendes asjades täiskasvanu juttu uskuda, et ei mõjuta! - Nii otsustas klass targu mitte õpetajale ette jääda ja kõik ära kuulata ja vaadata, mis küsimused ja kontrolltööd selle peale veel sünnivad.

Lõpuks eksib ühte seletusse ka Jeesus ära, ning kogu klass ohkab, nagu põld vahetult enne päästvat äiksevihma, kui leitsak kõige paksem on ja veel pole kärgatanud. - Ja tuleb kärgatus ning vihm: "Seda näidet on kõige parem kirjeldada malemänguga. Kui paljud teist teavad malendite käike, andke käega märku!"

Paar arglikku kätt tõusis püsti, kuid valdav enamus jäi äraootavale seisukohale, ikka ei tea seda meest, millised tujud tal on. Isa Gregorius vaatas kaastundlikult klassi, nagu tunneks nende harimatuse pärast kaasa, et nii vähesed malendeid tunnevad ja asus neid kriidiga tahvlipeale maalima. Joonistused tulid filigraansed välja ja panid klassi õhku ahmima, sest nende tavaline õpetaja ei hakanud nõnda Macciavellilikult detailidesse sukelduma. Tõmmates nooled mõttelistele ruutudele malendite ümber, tähistas ta kõikide nende liikumissuuna.

"Nüüd me küll teame, kuidas malendid liiguvad, kuid ei tea, kuidas see seondub demokraatiaga." tähendas isa Gregorius asjalikult. Ta lasi sel retoorilisel küsimusel klassi peale laskuda, nagu pehme tekk voodimaja mängivatele lastele, kuid keegi ei tahtnud olla esimene loll, kes mingi rumalusega välja tuleb. Ta jätkas:
"Milline malend tahaksid sina olla, kui sa valida saaksid või milliseks malendiks peaks kuningas sind oma meeskonda valima?"

Kohe tõusid kogu klassi käed ühtselt püsti, sest seda vastust teadsid nad kõik. 57% klassist tahtsid olla Lipud; 23% Kuningad - seda ka sellepärast, et isa Gregorius oli lisanud, et Kuningas võib oma meeskonna valida. Muidu oli klassis 32 õpilast, mistõttu malenäide sobis siin hästi ja keegi ei jäänud sellisest partiist kõrvale. - Kuid Kuninga väike liikumisruum vaigistas õpilaste soovi see malend olla. Ülejäänud 18% jagunes Odade; Ratsude ja Vankrite vahel, kes kõik said võrdselt 6% jättes õnnetule etturile ainult 2% häältest.

"Näe Jaakob tahab ettur olla!" naeris üks Lipu pretendentidest
"Ähää! On alles jobu, mis ta etturina saab, need ohverdatakse ju igalpool maha, tegelt tahab lipuks joosta, kuid ei julge tunnistada!" osatas üks Ratsu elutargalt.
Isa Gregoriuse juuresolek oli täiesti unustatud ja õpetaja kuulas rahulikult, kuidas õpilased kiitlesid, mida kõike nad teeksid, kui vaid nemad oleksid nende lemmik-malend.
Vankrite mõte oli jõuga läbi murda ja ka kehaliselt olid nad jässakamad ja kapilike omadustega, nende sekka polnud ühtegi tüdrukut juhtunud. Need valisid endale Ratsu ameti, kes võis kahvleid panna, ehkki selle ülesandega tuli mõnikord ka Oda ja lipp toime, nagu isa Gregorius hiljem seletas. Harvematel juhtudel suutis ka Vanker kahvlit panna, kuid oma sirgjoonelisuse tõttu - - Paar eriti hea kõneanniga poissi ja tüdrukut valisid Oda ja isa Gregorius pidi nad paaridesse jaotama, nõnda et mõlemasse meeskonda satuks üks poiss ja üks tüdruk, kuigi oli ka teisi Odasid, kuid nemad ei hakanud nõnda eriliselt silma. Ka Kuningateks valitud olid sellega päri. Nendeks olid Endel Tihane ja Mirjam Naarits - mõlemad väga auväärsetest katoliiklikest perekondadest, kelle suguvõsad ulatusid pildirüüste aegadesse tagasi. Muidu oli siin koolis ka teistest konfessioonidest lapsi ja lausa ateiste, sest sellest ei tehtud väga lugu, kuid usk oli tähtsal kohal. Seetõttu oli kodanikuõpetuse tund siin koolis üks rist ja viletsus, ja sellega alati juhtus midagi. Küll jäid õpetajad haigeks või loobusid üldse, kuid ei suutnud nad seda tundi piibel ühes käes ja ainekava teises käes kaua pidada. - Ikka tuli midagi tähtsat vahele.

Klass märkas viimaks, et isa Gregorius on õpetaja kohta hämmastavalt vaikne ja leebe. Nende õpetaja oleks neid nüüd noominud, et nad klassikorrast kinni ei pea. Häbelikult vaatasid nad nüüd õpetaja poole, kes pahandamise asemel hoopis siiralt naeratas.

"Tubli! Te olete demokraatia olemusest hästi aru saanud!" Klass vaatas sellisele rõõmusõnumile hämmastunult otsa, kuid ei pidanud vastust kaua ootama.
"Te nüüd imestate, kuidas teie omavaheline tülitsemine ja kemplemine seondub selle tunniga? - Asi on väga lihtne. Demokraatia ongi nagu suur vaidlus selle üle, kes saab millise rolli ühiskonnas. Kui on hea ühiskond, et rollid jagunevad tahtjate vahel võrdselt ära, siis ei ole väga suurt kisa." klass noogutas mõistvalt ja äratundmine venis nende nägudele. Nad hakkasid mõistma, miks oli õpetaja selle näite toonud. "Kahjuks ei ole ühiskonnas inimesed ja saadavad rollid kooskõlas - alati on nõnda, et kas on liiga palju inimesi, või liiga palju rolle - esimesel juhul jääb palju töötuks ja teisel juhul peavad paljud mitmel rindel sõdima - olema kaks malendit korraga, kuid kui selline langeb, jääb ju kaks kohta tühjaks!"

"Aga milline malend oleksite teie?" - küsis üks arglik hääl klassi tagant, kes oli tahtnud ettur olla. Ka ülejäänud klass vaatas huvitatult isa Gregoriust, et teada, millise poole ta valib. Kindlasti tahab õppejõud olla Kuningas ja kõike juhtida, kuigi Lipp on ka väga auväärne roll ja suudab kõike. Igal juhul oli see huvitav teada, millised ambitsioonid isa Gregoriusel on. Pealegi oleks see olnud meeldiv pilk tema ordu mõtlemisse, kellest klass polnud varem kuulnud, et ta üldse olemas on. - Kuid isa Gregorius ütles: "Mina oleksin ettur!"

Vaikus.

Küsija punastas ja lõi pilgu maha. Kogu klass võttis eriti solvunud ilme, nagu oleks nendele midagi eriti sündsusetut öeldud. Kuidas julges see munk nõnda pugeda, mis see ettur siis ära on?! Kas tõesti peaksid kõik tahtma etturid olla, kes midagi siin ilmas ei suuda muuta, keda kõik teised võivad keelata ja käskida. Jah, piiblis oli tõesti see käsk, et tuli olla alandlik ja kõiki teenida ja olla sulaste sulane - kuid kes seda tänapäeval uskus? Kuid isa Gregorius ei teinud sellest välja ja hakkas selgitama:
"Te kindlasti arvate, et ma olen mõistuse kaotanud, et endale nii nõrga rolli valisin, kuigi mu võimekus on palju suurem?" klass küll nõustus temaga, kuid oli ikka veel alandusest punane nagu keedetud vähk. - Enamus nendest oli tahtnud olla midagi suurt ja õpetaja rikkus selle ära ja ütles et ettur on kõige parim. Kõige rohkem kannatasid etturid, kes olid selle koha valinud, et nad ka muidu klassis eriti populaarsed ei olnud ja ei võinud lootagi, et neile midagi muud jäätakse. Mõned teised olid ka suure kisaga pidanud selle ametiga leppima et mõlemas meeskonnas neid kaheksa pidi olema. Aga siis manasid nad ka suured märtri lõustad ette, et nüüd peavad kõik neile surmani tänulikud olema, et nad seda alandust pidid enda peale võtma.
"Üks demokraatia tugevusi või nõrkusi seisneb selles, et kõik võivad soovida kõike ja see mõjutab kõiki ja kõike. - Kuid kuna see nii on, siis pahatihti valitseb kuri lahendus, mis ei kõlba kellegile. Seepärast on kompromiss olemas, nagu sündis teie klassis, et mõned pidid vastu tahtmist etturi rolli valima. Aga etturi roll on väga tähtis, kuna tema kaitseb oma olemasoluga teiste tähtsamate malendite tagalat ja ei lase vastasel sinna naljalt tungida, jäädes vastase viguritele teele ette. - Etturi ülesanne on olla takistaja ning pidur; ja sellepärast on ta hindamatu malend ilma milleta pole võimalik ühtegi partiid võita - ega ka tavaelus ühtegi riiki ette kujutada - millised on riigi talupojad, selline on riigi tulevik, ja et ma tahan kõige rohkem olla selle riigi töö juures, siis seepärast ma loobusin kunagi heast kohast oma kloostris, et tulla Eestimaale ja õpetada - et olla hea ettur!

"Kuidas nii!" protesteeris Mirjam, kes oli väga heade juhiomadustega kuid kahjuks naisena sündinud, nõnda et tema isegi omas vanuses tundis, kui vähe lootust oli tal saada presidendiks. Sest see oli tema eluunistus, mille ta ühes kodanikuõpetuse tunnis välja käis. - Aga kristlaste seas pole nii kombeks ja seetõttu sai ta palju tusaseid pilke tunda ja pidi püstipäi uhkes üksinduses klassiruumist klassiruumi silkama. "Kas tõesti peaks mingi madal talupoeg olema Kuningast parem? - Ilma sõjaväe ja haritlasteta oleks see talupoeg kõigi maailma jõudude armu all ja ei võiks midagi!" Paljud noogutasid kaasa ja nõustusid tema seisukohaga, teised püüdsid vaadata, mida isa Gregorius selle peale vastab.
"Tõsi ta on - ja palju riike ja ühiskondi on Kuningate poolt rajatud, kuid nad on alati lagunenud selletõttu, et talupoja süda on kaotsi läinud, et kõik on ihalenud endale suuremaid rolle, ja siis ei jätkunud enam küllalt käsi põldude ja muude madalate ametite jaoks. - Kuid kui sa alandad mõne kõrgema tegema madalat tööd vastu tema tahtmist, siis ei tee ta seda kogu hingest. Lõpeks kannatavad kõik - ta ei saa olla see, kes ta tahtis olla ja ei ole ka seda hästi, mida peab olema. - Ja seetõttu ei toimi demokraatia enam meie maal, et kõik tahavad olla Kuningad; Lipud; Vankrid; Ratsud ja Odad, kuid mitte etturid."

Klass niheles häbist ja ebamugavustundest, kui see mõte neile kohale jõudis, kuidas nad olid nende nimede pärast tülitsenud. Need olid kõigest malendid, kuid nüüd nad mõistsid, kui raske nende vanematel kogu aeg oli. Miks nad just nõnda käitusid, ja miks nad kodus koguaeg pinges olid ja nende peale kärkisid ja üksteisega riidlesid. Nad polnud oma rollidega rahul. Etturid tõstsid esmakordselt oma pead püsti - ainult need, kes "vastutahtmist" olid selleks saanud, nihelesid ebamugavusest, et nemad nõnda kõrgi näoga enne olid olnud. Esmakordselt leidsid nad ühe õpetaja, kes mitte ainult ei tunnustanud nõrgemat, vaid oskas seda ka põhjendada. Enam polnud mingi läila: "Mida Jeesus sinu asemel teeks?" vaid asjalik arutelu õpilase ja õpetaja vahel. Isa Gregorius suutis kõiki kuulata ja nende kisa lõppu ära oodata, nõnda et klassikell tuli liiga ootamatult ja paljud õpilased polnud nõus, et peavad järgmisesse tundi minema, kuid pidid oma rolliga siiski leppima. See hea oli sündinud, et Mirjam leidis oma esimesed sõbrannad klassist ja hakkas Endeliga käima, mida ta varem oma "unistuse" tõttu ei saanud endale lubada, ja klass hakkas oma nõrgemaid liikmeid rohkem hoidma.

Teine päev:
Isa Gregorius oli jälle klassi ees ja oli kodanikuõpetuse tund. Kõik oli viks ja viisakas, tund sujus sündmuste vaeselt ning klass kirjutas usinalt konspekti. Tunni lõpus lubas isa Gregorius neil ühe partii malet mängida nende kokkupandud malenditega, milleks klass oli. - Lepiti kokku, et Kuningaid ei tohi hõikumise ja käigusoovitustega segada, sest muidu venib mäng liiga pikaks, et las nad katsuvad oma juhtimisoskusi. Ootuspäraselt võitis Mirjam karjapoisiga, kuigi see oli ka usutav tulemus, et Endel rohkem tüdruku vooruseid vaatles ja mitte mängu. Ja ka klass ei hoolinud suurt tulemusest, vaid neil oli lõbus koos käike suures saalis teha ja nuppe "lüüa" ja saada "löödud" Pärast sellist sportlikku vahepala, mis läks ka kehalises kasvatuses arvesse ja kõik said ilusti viied kätte, pöördus klass ja õpetaja tagasi oma ruumi.

"Meie jutt jäi eelmine kord tähtsal kohal katki." tähendas isa Gregorius asjalikult. Klass kuulas teda jäägitu tähelepanuga.
"Ma ei seletanud täpselt lahti, miks mulle meeldib ettur olla." klass nõjatus veel lähemale, et ükski sõna kõrvust mööda ei läheks ja etturid võtsid kaustikud lahti, et uhkelt kõik surematud sõnad üles kirjutada ja nendega oma vanemate ees kelkida.
"Mulle meeldib olla ettur, sest selle rolli andis mulle minu Kuningas - Jeesus Kristus!"

Vaikus

"Aga, kui sa oleksid parema koha palunud?" küsis Endel veidi kahtlevalt. Tema isa oli ühe koguduse pastor ja nõnda oli juba kolm põlvkonda järjest olnud, et kõik nende perekonnast olid pastorid. Vana-vanaisa oli olnud pastor; vanaisa oli olnud pastor; isa samuti, ning Endel oli juba leppinud sellega, ehkki oleks tahtnud ise olla ettur - talle meeldis lihtsalt etturi mööda minnes löömise võimalus, et keegi mats ei võinud sinust teretamata mööduda. - Ka temast pidi saama pastor, ja ta pidi igal hommikul ja õhtul tunni piiblist lugema ja lõunal ühe lehekülje mõtteid selle kohta kirja panema. Aga temale meeldis hoopis botaanika ja oma näppude mullaseks tegemine; kuskil Alu-Taguses või Vastse-Kuustes oma talu pidada ja lihtne mats olla, kuid ta ei julgend seda klassi ees tunnistada, et Jumal teda ilusa baritoniga oli õnnistanud; et tal oli kalligraafiliselt kõige ilusam kiri klassis, mille pärast teised vanemad lausa kadedusest nutsid, kui tema vihikuid neile näidati, sest tema omi ei võinud ühtegi ära visata ja kõik raamiti sisse. Seetõttu kannatas Endel tihti unetuse all, et pidevalt muretses, kuidas midagi sündimatut kirja ei saa, mis mõne vihiku ära rikuks. Ka temal olid head juhiomadused. Kõik alistus tema sõna peale, nõnda et mõnikord piisas tal asja peale kipras kulmul vaadata, kui keegi aru sai ja asja õigesti ära tegi.

Isa Gregorius vaatas teda tõsiselt, nagu hambaarstid uurivad ühte eriti suurt auku. Endel tundis, kuidas see pilk temast läbi tungis ja lõi pea maha, et mitte enam neid silmi vaadata, mis nagu hoidsid tuliste pihtide vahel. Isa Gregorius vaatles vaikides veel natuke Endlit ja siis jätkas tunniga.
"Mul polnud tarvis paremat kohta paluda, sest Jumal selgitas mulle ära, miks mind siin tarvis on."
"Aga kui sa oleksid president, siis saaksid sa tervet riiki käskida!!" ei jäänud Endel rahule "Siis sa ütleksid kõigile nendele asjapulkadele ja laseksid õiged seadused vormida ja kõik oleks õigesti! - Sa oled ju nii tark KURAT VÕTAKS - Miks pead sina olema ettur?!!?

Kogu klass vaikis ehmunult, et endel oli vandunud. Kõik vaatasid ootavalt isa Gregoriuse poole, kes võttis leebe ja kaastundliku ilme.
"Jah, on tõesti raske olla Tihane. Mitu peatükki sa igapäev loed, et isa rahul oleks?" Endel vaatas talle üllatunult otsa.
"Su isa oli abituuriumis mu pinginaaber ja sa oled tema suust kukkunud. - Kuid temal oli see viga, et ta polnud oma rolliga rahul. Tema tahtis olla Ratsu: Sõjaväelasena rindel kamandada ja tormata, kuid pidi istuma kirikus - astma ja nõrk selgroog."
"Minule pole ta sellest kunagi rääkinud." ütles Endel hämmastunult. "Tegelt tahaksin ma botaanik olla ja Amazonases uusi orhideesid uurida ja avastada." ütles Endel, enne kui suutis end peatada ja punastas. Kuid klass võttis selle heatahtlikult vastu ja esmakordselt kinkis Mirjam talle ühe sooja naeratuse. Tüdruk oli poissi alati veidi kõrgiks ja puiseks pidanud, kuid nüüd nägi ta, et ka tema kannatab.
Klassikell päästis Endeli ebamugavast vastusest ja kõik suundusid juteldes järmisesse tundi. Nõnda olid need kodanikuõpetuse tunnid palju huvitavamad. - Ei tea, mida ta oma viimse päevaga teeb?

Kolmas päev:
"Eelmises tunnis jäi õhku küsimus: "Miks peavad head inimesed olema etturid, kui neil on paremaid iseloomuomadusi?" jätkas isa Gregorius tundi.
Endel ja Mirjam olid pinginaabriteks hakanud ja ka muidu olid klassikaaslased teisiti valitud, kui see enne oli. Kuigi, et klassis oli ainult 8 tüdrukut, siis ei jätkunud neid igale ühele pinginaabriks.
"Hea viis seda selgitada, on Jeesuse näitel, kes valis siia ilma sündimiseks lauda ja mitte kuningakoja. Ka tema oleks võinud tulla jumaliku olendina täis väge ja tarkust, kuid eelistas loomulikku sündi naise kaudu." Isa Gregorius pilgutas klassi tüdrukutele kelmikalt silma, kes selle peale viisakalt punastasid ja raamatuid uurima hakkasid.
"Kui naistel oleks siis olnud abordiõigus, oleks Jeesus jäänud sündimata - nii suur oli Jumala usaldus Maarja suhtes ja nii vägev see alandus, millest ta pidi läbi minema, et Jumal saaks oma tahtmise, et tänapäeva ühiskonnas poleks see enam võimalik!" Kõik vaatlesid õpetajat hämmastunult.
"Jeesuse roll maapeal - oli ettur; seetõttu oli ka minul nii kerge sellega leppida, ehkki ma oleksin tahtnud olla Vanker. Kindlalt omal kohal ja sirgjooneline; vaenlastele kardetav ja sõpradele turvaline." Klass noogutas tunnustavalt - nad suutsid elavalt isa Gregoriust Vankrina malelaual vangerdamas ja vastase nuppe maha võtmas ette kujutada. "Kuid Jumal tahtis teisiti ja mina alistusin sellele, nagu Jeesus alistus oma ristijatele - ka temal oleks olnud õigus küsida leegion ingleid taevast ja rooma riik ning uskmatud juudid maapealt ära pühkida, kuid ta ei teinud nõnda." Isa Gregorius liikus tahvli poole ja kirjutas sinna ühe lause: "Kes otsib täiust; vaadaku peeglisse!"

"Aga..." ütles Mirjam ja Endel lõpetas tema lause: "Peegel on ju tühi!"

"Täpipealt!" Haaras isa Gregorius sõnast kinni ja pöördus särades klassi poole, kes ootasid kannatamatult, et ta mõistatuse neile lahendaks. "Sellepärast et peegel on tühi, saate seda igapäev kasutada, et kooli jaoks korrektsed välja näha. Ta näitab teid alati nõnda nagu olete, mitte nõnda nagu talle meeldiks teid kujutada - selliseid peegleid nimetatakse kõverpeegliteks, ja need on tsirkuses!" Klass turtsus selle märkuse peale naerda ja õhkkond soojenes paari kraadi võrra.
"Jeesus oli nagu peegel siin maapeal, et ta tahtis kujutada inimesi, kuidas nad välja näevad ja kuidas nad võiksid välja näha, kui nad järgiksid tema teid. - Kuid inimesed olid kinni oma rollides ja ei tahtnud neist lahti lasta; mõned olid kibestunud, et said, mida ei tahtnud - kuid ikka ei tahtnud lahti lasta. Ühesõnaga kõik tahtsid midagi, kuid ei osanud seda väljendada, ja seetõttu sai juudiriik läbi, mille Taavet oli vägevalt kehtestanud ja Saalomon laiendanud kuid mis lagunes Saalomoni poja rumala lause peale: "Minu sõrm on paksem kui Saalomoni puus ja teie puuikked asendatakse raudiketega!"

"Aga seda soovitasid halvad nõuandjad!" protesteeris Endel. "Hea juht ei kuula halba nõu, vaid teeb heal ja halval vahet, see on Kuninga õigus ja kohustus - teha vahet õigel ja vääral; kuidas sünnib kõnelda ja kuidas mitte, et rahva süda jääks sinuga, et etturid sind maha ei jätaks. Muidu on sul kaheksa nuppu vähem ja siis on sul juba raskem võita, või kuidas. Suudaksid sa partiid ilma etturiteta võita?"

Isa Gregoriuse oskusliku küsimuseasetuse peale raputas Endel vaid pead ja ei ütelnud enam midagi.
"Hea sulane annab elu oma isanda ja rahva eest - seda tuli Jeesus meie seas näitama, et talupojad maale tagasi tuleksid."
"Mis mõttes?" küsis Mirjam.
Jeesuse aegne Iisrael meenutas paljuski tänapäeva Eestit. Hinnad kasvasid; rahvas vaesus; lõhe rikaste ja vaeste vahel kasvas; haritlaskond võõrandus talurahvast; võim võõrandus haritlaskonnast; kõik rõhusid kõiki; keegi ei arvanud teisest enam hästi, nõnda et kui Jeesus risti löödi, murdis see kaameli selja. Iisrael rahvana oli lõhestatud ja ei jäänud enam püsima. Ülestõusus kaotati veel ka tempel, nagu kauges minevikus olid Eeli pojad kaotanud vilistitele seaduselaeka - ajalugu kordus ja..."

Kuid isa Gregorius ei saanud lauset lõpetada, et direktor tormas klassi ja vabandas segamise pärast, nägu vihast punane. Ta sisistas midagi arusaamatut õpetajale ja võttis ette valuliku grimassi, milles vabandas klassile, et isa Gregorius peab teistel rinnetel tegutsema, kuna väga tähtsad isikud teda kutsuvad. Selle peale kostus klassis üksmeelne kahjutundest tiine ohe ja lapsed lahkusid õnnetult klassist.

"Ära sa enam kunagi minu kooli lähedale jalga tõsta!" urises direktor tigedalt isa Gregoriusele, kui viimane laps oli klassist lahkunud. "Ja mina mõtlesin, et sa oled katoliiklane!" Nõnda lõppes isa Gregoriuse kodanikuõpetuse õpetaja karjäär sama ootamatult nagu jõudis alata, kuid ta pidi niikuinii homme Tiffany vanemate jutule minema, nii et sellest polnud lugu.