Kalev Linda ja Jeesus

Maldiividele oli tulnud ka üks performance trupp, mis koosnes ühest eestlasest; ühest inglasest ja ühest hispaanlasest. Kalev - kodanikunimega Konrad Alamiste, oli rohmaka olekuga ja puine; tavaline eesti mees. Ta oli ka veidi jässakas, ning tema habe ja vuntsid tegid temast haruldase vaatepildi. Passikontrollis vaadati teda alati kahtlustavalt, ning ameerikas oli tema hüüdnimeks "dšihaad" ehkki ta polnud kuidagi moslem, ega isegi mitte usklik. Kalev oli agnostik ja ei uskunud millessegi, kui see talle just hästi ei maksnud. Mida pidigi üks näitleja sellest ilmast uskuma, kui ta võis sekundi murdosa järel olla Jumal ja järgmisel sekundil Saatan, vastavalt sellele, mis rolli mõnes näidendis temalt oodati. Seetõttu ei suutnud ta midagi kuigi tõsiselt võtta. See oli lihtsalt unenägu, milles nad kõik osalised olid. - Milleks seda tõsiselt võtta ja mitte nautida? Ka see saar oli ebareaalne ja tema siinolemine. Milleks on vaja eestlasele Maldiive, kui on Lahemaa rahvuspark - mida teab eestlane kõrbeliivast ja palavast, kui ta hing on pärit laugaste ja kanarbiku vahelt? Või rannamõnudest; martiinidest ja kobedatest tibinatest, kes ei mallanud ka tavalisi bikiine kanda. Üks selline läks alasti mööda, kandes üht uut leiutist, mis ainult persevahe ära kattis - Kalev pani tülgastusest päiksekad ette ja köhatas valjult ning sülitas maha.

Linda muigas selle peale heatahtlikult - ta oli tema naine, kodanikunimega Mary-Lynn Austin, kuid lavade peal oli ta alati Linda. Kuna tal oli briti kohta väga huvitavalt voogavalt pikad blondid juuksed ja sinised silmad, siis meenutas ta rohkem eesti talunaist või karjatüdrukut. Tiirastele ja purjus meestele läks ta igal juhul simmanitel peale ja see oli tema põhiline teenistus. Tema mees oli alati turvana kaasas, et mõni eriti väge täis täkk viisakuse piiridest üle ei kakerdaks. Kalev ja Linda sobisid hästi kokku ja nad nägid ka sedamoodi välja, nagu oleksid nad eeposest siia ilma sündinud ja mitte inimesed. Ikka midagi haldjalikku ja ebamaist. Kuid näitlejatele tuli see alati kasuks - distants publikuga ja mittevastavus tavalise argirutiiniga. - See oli nende ülesanne odava raha eest lihttööliste meelt lahutada ja neid argimuredest eemale meelitada. Nad ei sallinud rikkaid kliente, kes arvasid. et raha eest võib kõike osta. Sellised kippusid purjus peaga isegi abielunaisi käperdama. Ei, töölistega oli kergem, nendel olid väärtused omal kohal ja till viisakalt püksis. Pealegi andsid nad heldemalt jootraha, kui rikkurid. Linda ei unustanud kunagi ühte esinemist Alu-Taguses, kus üks asotsiaal pärast etendust talle 500 kroonise andis ja sügavalt silmasisse vaatas ning ütles: "Sina ka inimene ja sul on raske, koguaeg jalgade peal ja naeratad, luba endale mõnikord puhkust ka, see raha - see pole tegelt tähtis..." ja haaranud kinni oma rinnust "Vaat, see siin sees, see on tähtis." ja läinud midagi seletuseks andmata minema. - Aga rikkurid maksid ainult piletihinna ja ei maksnud näitlejatele dippi - egas nad kelnerid polnud!

Linda oli isegi peajagu väiksem kui tema mees, mis oli ka naisele kohane, kuigi Kalev polnud ka miski hiiglane. Kõigest 1.75 tavaliste 1.82+ seas. Mõni oli lausa 2.03 ja töötas pagar-kondiitrina ja siis kui sellise pika ja laia hiiglasega kokku said, siis värisesid kaua takkajärele, nagu oleksid sina jahukott, mille ta õlapeal nagu muuseas ühelt riiulilt teisele tõstis, kuid need kaalusid tal 50 kilo vähemalt. Aga Kalev ei kartnud selliseid oma madalusele vaatamata, oli ta ju ka  rammumehena esinenud, kuigi polnud kunagi esikolmikusse mahtunud. - Ja Lindale meeldis tema tugev kohtlane eestlasest mees, kes oli igas mõttes Jeesusega nagu öö ja päev.

Jeesus oli temperamentne hispaanlane. Tema päris nimi oli Jose-Maria de Guadelupe i Aznar. Nagu hispaanlastele kombeks, oli ta tõsiusklik katoliiklane ja käis korrektselt kaks korda nädalas Missal. Tema suguvõsa ulatus tagasi inkvisitsiooni päevadesse, kui tema perekond valvas Sevilla juutide pagendamist ja üks juudi rabi tema esiisale needuse peale pani sõnudes: "Sina Jeesuse jünger pead ka olema veretunnistaja nagu su Isand ja jooma samast karikast, millest Boanerges sai jooma, et sina samuti tahad istuda aujärgedel!" Muidugi põletati see rabi nõia pähe tuleriidal, et ta julges nii tähtsale mehele nõnda öelda, kuid ometi läksid need sõnad täide ja Jeesus käis regulaarselt oma esivanemate ja enda hingede pärast palumas, et see karikas võiks temast mööda minna ja patt andestada, mis sai õnnetu juhuse ja möödarääkimisega kunagi sündima. - Kas polnud juba küllalt verd valatud ja sajandeid mööda lastud - Jumal võiks juba aru saada ja oma käsivarre tagasi tõmmata. Kuid ometi oli rabi needus järjekindlalt tema perekonnas, nagu oleksid nemad nagu Hofni ja Piinehas, kelle soost keegi ei elanud kõrge vanaduseni, et surra auväärselt. Ikka saadeti i Aznari juuksed verisena hauda. - Kes suri lahingus, kes hukati kaagil osalisena mõnel riigipöördel - tihti valesüüdistuste alusel - nagu hukati Jeesus, kuid selline oli ka needus, mis sai lausutud. Et nemad pidid olema veretunnistajad, et nad ei võinud sellele rabile ja tema perekonnale rahu anda ja lubada Sevillas edasi elada. Nende ainus süü oli olla juut, kui need lapsed surnuna leiti, nende maja kõrvalt kaevust. Egas siis nemad neid ära ei pilastanud ega tapnud, kuid ütle seda raevunud kristlastele, nemad ihkasid õiglast Jumala kohut, nagu Boanerges Samaariale, kui Jeesust seal vastu ei võetud.

Jeesus vaatas tüdrukutele järele, vilistas; hõikus; lausus komplimente ja sai säravaid naeratusi vastu, ning tegi siis ruttu paar Ave-Mariat hingeõnnistuseks peale, ning hakkas seda tsüklit otsast. Tema ülesandeks oli mängida jumalameest, kes Kalevi ja Linda ära teeb - mõned ortodoksemad ja vundamentaalsemad kristlased käisid neid mädamunadega loopimas, et nad nõnda julgesid, kuid muidu olid nad menukad.

Nad olid just võtteplatsile saanud - heli (Luule Arbuja) ja pilt (Koit-Erik Läätse) olid kohal ja tehnika välja pannud. Kui oli rohkem näitlejaid vaja, siis nende rollideks olid Koit ja Hämarik, kuid seda ei läinud tihti vaja - ainult siis, kui tehnika alt vedas ja oli vaja a capella improvisio midagi inimestele anda. Õnnetuseks oli see sama plats, mille Mihkel ja Tiffany olid amelemiseks valinud, et oma esimest ööd koos veeta.

"Hei, Mihkel, kas sina? - Kaua pole näinud!" hüüdis Linda heatujuliselt, kui mõlemad end liivast puhtaks rapsides püsti ajasid. Tiffany polnud üldse mitte rõõmus ja kohendas seelikut.
"Kuule, kes su tibin on - on ta ikka täisealine - lavakas olid sa tõeline murdja!" jätkas Linda sarkastiliselt torkides. Tiffany jälgis teda tähelepanelikult ja saatis tapva pilgu teele, mis leidis silmsideme: "Nonoh, ära näkku löö - olen näitleja."
"Ja sinu nimi võiks olla?" küsis Tiffany pilkavalt salvaval toonil, nagu räägiks mõne prügivedajaga, kes tema isa konteinerit tühjendab.
"Oi-jah! Ma ei tutvustanud end. Mina olen Mary-Linn Austin ja see on mu mees Konrad Alamiste, me jätsime nimed samaks, sest nii on ilusam. - Me ei käi kirikus ega midagi..."
"Noh, see on minu mees, Mihkel ja mina olen ta naine, me täna abiellusime ja te natuke segate." ütles Tiffany eriti kõrgi ja Ülemisteliku tooniga, mis tema isal oli tavaks kasutada, kui postiljon mõne paki valesti kohale toimetas või - jumal hoidku selle patu eest - julges reklaamlehte tuua, või mõne kirja ära kortsutada. Kuna tema isa sai palju posti, siis ei mahtunud kõik alati ära, nii et õnnetu postiljon pidi palju pattu kahetsema, et ta nõnda kohtlane oma töös oli. Neil oli juba nende 7 käsil, kui ta arvestust mäletas. Keegi ei pidanud üle 6 kuu vastu, üks oli isegi 13 kuud pidanud, kuid tema oli ka muidu pikkade juhtmetega.

"Oi! Kui tore! Sa oled ikka meheks saanud Mihkel!" Rõõmustas Linda soojalt ja pöördus jälle mehega rääkima, kes oli haruldaselt sõnaahtraks jäänud. Mehed ja naised piidlesid üksteist distantsilt nagu käiks nende vahel vaimne sõda, kes enne pilgutab. Muidu ei räägitud enam rohkem midagi informatiivset, kui lepiti õhtusöögi asjus kokku ning Jeesus suudles vana kombe kohaselt Tiffany kätt ja palus edasi öelda, et Madis temaga ühendust võtaks, et ta saaks "Kaarnakivi" tellida. Tiffany vaid ohkas selle peale. Jälle see Kaarnakivi risti tal teepeal ees, ühel päeval hävitab ta selle puusliku. Nõnda vandus Tiffany enda ette ja vaikis. Samas läksid Kalev; Linda ja Jeesus, koos Koidu ja Hämarikuga uut võtteplatsi otsima.

Mihkel pigistas ta õlgu ja kui Tiffany üles vaatas, kohtas ta mehe sooja pilku. "Ära usu, mida see krõhva rääkis, lavakas kandis ta preketeid ja prille - nüüd on läätsede peale üle läinud ja hambad paistavad ka sirged, kuid muidu on ta madu mis madu. - Ujub koguaeg ligi ja ajab poisid omavahel tülli - üks visati tema pärast lavakast välja, oli juhendaja abi, ja sai lapseahistamise süüdistuse. - Kuigi kõik oli selle krõhva süü - tema alustas. Nii et, ära usu sõnagi, mida ta räägib." Tiffany sulas nende sõnade peale, nagu tavaliselt tema emal oli kombeks isa rohmakate komplimentide peale. Sel hetkel oli Tiffany taevas - ta mees armastas teda! Vanusevahe ei lugenud; tema suurem tarkus mehe ees ei tähendanud midagi, ta võis viimaks olla naine.