Emaga venemaal - ja tagasi unenäos

Irina Ülemiste sai oma mehe nõusse, koos tütrega venemaale oma kodukogudust külastama. Ta oli viimaks ometi tunnistanud, et on kristlane ja Madis võttis selle üllatavalt hästi vastu.
"Ma teadsin, et sa oled, kuid ei julenud teemat puutuda, sa paistsid millegi eest põgenevat, ja ma mõtlesin et võibolla su isa või vend käperdasid sind ja seepärast ei rääkinud sa oma usust kunagi..." vabandas Mihkel teda soojalt käte vahele võttes ja kurbade silmadega otsa vaadates: "Saa aru, rumaluke, ma armastan sind!"
See tunneteküllane ja ohtrate pisaratega ülestunnistus läks edasi kauplustesse, kus Irina viimaks kõik hinge pealt ära ostis, mis oli igatsenud ja mis emale oma tütre hingehoolduseks on tarvilik hankida. Elutuppa tuli kohe suur "Lunastaja Kristuse" maali repro ja Tiffany öökapile Neitsi-Maarja Jumalasünnitaja pilt, väikeses raamis, nagu kallimad üksteist meeles peavad.

Ainult üks asi ei andnud Irinale rahu - et tema tütar oli nii palju kasvanud ja nii ilusaks naisterahvaks - tema ea kohta, oli see lausa hirmutav. Ta nägi vabalt välja, nagu oleks ta 17 või veel vanem. Selline asi ei olnud õige.
Oli vaja tütarlaps ruttu ära ristida, enne kui on hilja. Muidu võivad teab kes tema ellu tekkida!

Ka tütar võttis selle uudise üllatavalt hästi vastu. Võibolla ka tema mõistis seda, et ta ema on usklik, kuid ei julenud sellest rääkida. Nii nad käisidki kolmekesi Iisakus ära ja said metropoliidi nõusse tütar ära ristida. Madis Ülemiste kuulsus oli ka siiamaale ulatunud, ja mõned tema investorid olid niikuinii koguduse suurtoetajad, nii et härra Ülemiste võeti kahe käega "Heldete klubisse" vastu. Ta oli ikkagi Eestis ühe koguduse hoone rajamiseks 5000 eurot annetanud ja see kandis kohe vilja, avades pankurite südamed.

Selle täiesti tavaliseks perereisiks kavandatud plaani tagajärjed olid Madisele väga soodsad ning raha lausa voolas tema poole, nagu Niagara joad, ja tema selle kõige all: "Oh kulda mind üle, sina Õnnejumal!" mõtles Madis oma südames, kuid mitte valjusti, et oma naist ja teisi kirikulisi ta rõõm ei häiriks.
Tellimusi tuli juurde, ka uusi ideid, mida noored julged ja uute visioonidega pead talle pakkusid. Nagu oleks ta tõesti oma Kaarnakivi leidnud ja see temale rikkust ning edu välja sülitas.

Kui tütar sai ristitud, siis täitis üks ebamaine tuul kirikuhoonet ja üks tuvi lendas sisse ja istus Tiffanyle pähe.
"Fuih, milline räpane lind, aja ta kohe ära!" ehmus Irina, kuid metropoliit peatas tema käe:
"See on Jumala märk, teie tütrest saab jumalanaine! - Täpselt nõnda laskus ka Püha Vaim lunastaja Jeesuse peale!" Nende sõnade peale lendas tuvi jälle välja, ning tuul lakkas. Tiffany silmad särasid, nagu oleks ta abiellunud.

Pärast hiljem küsis Irina oma mehelt arglikult:
"Kuid kui sa sellele usuasjale vastu ei olnud, siis miks sa varem oma tütart ei lasnud ristida?"
"Ma ei tunne ortodoksi kirikus kedagi ja ma ei tahtnud, et mu tütrest saab mingi usuhull, kes tänaval ligi tikub, vaid arukas ja viisakas naine. - Ma olen ortodoksi lastetoast ainult head kuulnud." ütles selle peale Madis.
Irina kihvatas ja needis end mõttes: "Miks ma talle varem oma usku ei tunnistanud, siis ta oleks ju tundnud kedagi!"

Pärast ristimise järel peetud suurejoonelist pidu, kus ei puudunud ei parim vein ega ka söök, mis uute investorite poolt välja tehti. "Õiged mehed ikka oskavad elada, mitte nagu need kirikurotid..." mõtles Madis endamisi ja oli päevaga rahul. Koju jõudsid nad lennukile vaatamata hilja, nõnda et vajusid kohe oma vooditesse, kui igaüks oma tuppa jõudis.

3:14 öösel

Tiffany oli jälle selles isa töötuba-raamatukogu meenutavas ruumis, kuid tal oli nüüd seljas üks imelik valge rüü, mis tema ilu enese alla varjas. Kui ta peegli juurde läks, siis kolkis tema peegelpilt vastu klaasi, nagu oleks Tiffany ta oma toast välja visanud, nägu solvumisest kaame:
"Miks sa, kurat, end ristida lasid?!?" kriiskas ta südant lõhestavalt.
"Nüüd me ei saa olla enam koos!" hakkas ta teisel pool klaasipinda nuuksuma.
Tiffany ei teadnud, kuidas teda lohutada, kui tema peegelpilt muutus näost tuhkhalliks:
"Ei see polnud minu süü, mina tegin kõik, nagu ta palus!!" Tema kõrvale oli tekkinud Leonidas Sumatini üldsegi mitte õnnelik ja rahulolev kuju, kes andis Tiffany peegelpildile vägeva kõrvakiilu, nõnda et see niutsudes minema roomas. Tiffany ei tundnud midagi. Ta ei saanud aru, mis toimub.
"Mida sa endale õige lubad?" küsis ta külmalt Sumatini käest, kes enda ülikonda silus ja viisakama moe võttis. "Teda tuli karistada, et ta ei olnud vastavalt sinu ootustele - sa oled nüüd Talle pruut."
"Kuidas? Kelle pruut ma olen? - Mina küll ei tea, et ma abielus oleksin!" protesteeris Tiffany ja ajas käed puusa ning pea uhkelt püsti, nõnda et tema ilusad juuksed lehvisid. Tema rüüsse tekkis esimene rebend, nagu oleks see vanast linasest kootud.
"Ahsoo! No siis ma sain valesti aru, vabanda mind." muutus Leonidas eriti viisakaks ja tegi aupakliku kummarduse.
"Muide, sa polegi öelnud, kes sa selline oled?" tähendas Tiffany asjalikult.
"Oh, vabandust, mu vanadus paneb mind unustama." Leonidas oli eriti peenelt käe suu peale pannud, nagu mõned aadlikud "Kolme musketäri" filmis teevad. "Mina olen kratt!" ütles ta teatraalselt ja tegi oma suure kaabuga väga viisaka ja elegantse kummarduse. Kui Tiffany nüüd vaatas, siis meenutas Leonidas tõesti musketäri, mitte seda briti saadikut, kelle sarnane ta varem oli tundunud.
"Mis asi see kratt on - mu kooli nimi on KRATT?" püüdis Tiffany sellest mõistatusest aru saada.
"Ma olen su kooli kaitseingel - noh tegelt ma pole veel ingli tiibu välja teeninud, olen veel väljaõppel ja tahan varsti lõpetada..." jätkas Leonidas viksilt ja viisakalt. "Kas ma võin sisse tulla, aulik leedi?" küsis Leonidas jälle kummardades ja kaabut peast võttes.

Tiffany tahtis juba "Jah" öelda, kui tuba täitis seesama ebamaine tuul ja üks tuvi lendas eikusagilt kohale ning moondus vägeva kehaehitusega meheks, kel olid kuldsed juuksed ja käes põlev mõõk.
"Vaid siitmaani ja mitte edasi!" skandeeris ingel üllatunud Tiffanyle ja Leonidasele vastu. Kratt astus paar sammu tagasi ja piidles ingli käes olevat mõõka rahutult. Tiffany vihastus ja võttis käed risti rinnale.
"Ja kes sina õige oled, et kutsumata siia tuled?!"
"Mina olen Miikael - Jeesus saatis mind sinule ristimist meelde tuletama ja sind kurjuse vägede vastu kaitsma!" Ingel tundus eriti ähvardavalt peegli suunas liikuvat.
"Kui sa peeglit kahjustad, siis on meil sõda!" urises Tiffany, tema rüüsse ilmus teine lõhe ja seljapealt kukkusid esimesed kangatükid maha.
Miikael vaatles teda hämmingus ja pani mõõga tuppe tagasi.
"Mis siin toimub? Sa lasid end ristida, ja nüüd tahad kratti oma ellu kutsuda? - Need asjad ei käi kokku Jumal ja Kurat!" küsis Miikael viisakalt kuid tõsiselt. Kogu tema olemus rääkis, nagu oleks keegi kuristiku äärel ja vajaks sealt kiiresti ära viimist, enne kui mõni lohakas samm ta üle ääre kupatab.
"Ainult sellepärast, et mu ema on usklik, ja see talle nii palju tähendas. Mina pole miski Talle pruut! Viisakamad mehed enne tutvustavad end, kui hakkavad kedagi kosima!!" oli Tiffany eriti pahaendeline pilk palges paar sammu inglile lähemale astunud, kes pidi sama palju samme siis taganema. Tiffany rüü ülaserv rebenes ja langes maha paljastades tema alasti ülakeha, mis oli just nii ilus, nagu ta oli esmakordselt peeglis näinud.

Ingel astus veel paar sammu tagasi ja kattis oma parema tiivaga palge, et mitte vaadata.
"Ja mida sina veel ootad? Tule sisse!" urises Tiffany peegli poole.
Seal oli Leonidas kaabu silmile tõmmanud ja hõikas selle varjust: "Pane midagi selga, sa oled poolalasti!"
"Ah, põrgusse sinu viisakus ja need riided - tule sisse - kuidas need mu hingamist häirivad!" Nende sõnadega rebenesid ka viimased hilbud tüdruku seljast ja Leonidas hüppas krapsti läbi peegli, koos Tiffany peegelpildiga. Peegel oli jälle tühi.

Seda näinud ingel moondas ennast jälle tuviks ja lendas minema, järele kaikumas äikesemürina sarnane hääl: "Sa veel kahetsed seda!"

Leonidas asetas Tiffany õlgadele mustast sametist hommikumantli, mille äärised olid kuldtikanditega ja väga maitsekad. Tiffany tõmbas vaistlikult vöö peale ja mähkis end mugavalt selle riide sisse, mis tundus vastu nahka nii meeldiv. Nüüd polnud tal mingit raskust hingata ja ta võis tunda, kuidas tema rinnad saadud vabadusest nagu õhus ripuksid, nagu polekski tal midagi seljas. - Enne olid need surve all, kui tal see valge rüü seljas oli, peaaegu lõhkenud. "Nii on palju parem." ümises Tiffany tunnustavalt.
"Nüüd saab sinuga viisakamalt rääkida. Kui Jeesus pole sinu mees, siis keda sa oma meheks siis tahaksid?"
usutles Leonidas Sumatin kavalalt.
"Ma mõtlesin, et Mihkel Sepis tundub tore, tema ei kohtle mind nii lapsikult." andis Tiffany kelmikalt silmi pilgutades vastu.
"Ta on hea valik, päris just ühe eriti hea mõisa." noogutas Leonidas tunnustavalt
"Ma olen sellest kuulnud, ah õigus, sina oled ju ka selle Böningu advogaat - nüüd ma tean, kus ma sinu nime olen kuulnud!" ütles Tiffany, nägu pilves, kuid see selgines ruttu ja kratt võttis seda kui head märki edasi rääkimiseks.
"Jah, mina see olen - kas tahad et ma sulle mõne armujoogi kokku segaksin?" küsis Leonidas mesimagusalt.
"Ära solva minu ilu, ega ma mingi krõhva pole, kes vajab mehe kätte saamiseks mingit jooki!" Tiffany manas ette eriti solvunud ilme ja kortsutas kulmu.
"Muidugi mitte mileedi, ma siis saan aru, et te olete oma peegelpildiga rahul?" usutles kratt edasi.
"Jah olen küll! Kui palju kordi ma pean seda ütlema?" muutus Tiffany Leonidase viisakusest kannatamatuks. Jõuaks ta lõpuks oma siiatuleku põhjuseni, saaks ta ise ka aru, mida see unenägu pidi tähendama.
"Ei ühtegi korda rohkem, ma seda tahtsingi teada, kas mileedi on rahul, ma siis jätan teid teie õukonnaga üksi..." puterdas Leonidas õnnesegaselt ja asus peegli poole minema.
Tiffany haaras tal küünarnukist kinni ja ei lasnud minna: "Kas mul on õukond? - Ma pole märganud."
Kratt nipsutas teise käega sõrmi ja kohe ilmus raamatukokku suur õukond, kes hakkasid Tiffanyt eriti ilusasti ümmardama, nõnda et tema suunurgad vägisi ülespoole liikusid. "Tore! Nüüd pole ma enam kunagi üksi!" Õhkas Tiffany tunnustavalt ja lasi end tööruumist välja juhatada.

Väljaspool polnud enam tühjust nagu varem, või kusagil varitsevaid naturaallogaritme - need olid täiesti kadunud, et isegi nende haisu polnud näha. Selle asemel nägi ta end kõndimas karmiinpunasel vaibal, mõlemal pool marmorparkettpõrandad ja suured, vägevad viie mehe paksused sambad seitse korrust taevapoole kõrgumas. Ta oleks nagu ühes eriti uhkes lossis asunud.
"Ja see kõik on minu?" ei tahtnud Tiffany oma silmi uskuda.
"Noh, mitte päris..." vabandas Leonidas "Kui see mileedit ei solva, siis see on ainult idatiib; Lõunatiib on Iisebeli päralt; Põhjatiivas elavad Eeli pojad Hofni ja Piinehas; Läänetiivas aga Bileam."
Tiffany mõtles öeldu üle ja kõndis edasi, kuni leidis end trepi eest, mis juhatas teda ühe eriti uhke trooni juurde, mille poole ta üles astus ja mugavalt sinna sisse istus.
"Need ruumid vastavad mu ootustele!" järgis Tiffany oma isa kõneviisi, mida ta oli näinud teda telefonil tähtsaid kõnesid pidades kasutamas.
"Siis on mu töö siin tehtud, ma jätan teid nüüd teie õukonnaga üksi, oli tore kohtuda." ütles Leonidas viisakalt ja nad kätlesid, nagu oleks Tiffany oma riigi valitsemise üle võtnud ja majordomus pidi täisealiseks saanud printsessi ees kahanema, et see saaks kasvada. Kratt asus kerglaselt kepseldes minema, ise ümisedes: "Inglitiivad siit ma tulen - nüüd ma saan päris kindlasti ametikõrgenduse kaitseingliks!"
Tiffanyt see ei huvitanud, temal oli ta õukond ja ilu. Ja varsti saab ta ka omale mehe, keda hinges igatseb. Katsugu ta midagi vastu öelda. Hommikul ärgates ringutas Tiffany käsi ja nägi Jumalaema pilti öökapi peal. Viha tõusis tema palgeisse ja ta paiskas selle rusikaga maha, nõnda et klaas purunes. Ta tõstis pildiraami üles ja viskas selle kummutisahtlisse, pilt allapoole. "Talle pruut - või veel!" urises ta endamisi ja asus end uueks päevaks korda seadma. Varsti pidid nad puhkusele Maldiividele reisima ja Tiffany teadis, et võtab Mihkli kaasa. Tema loll isa oli ju lubanud selle oma tööorja Besumnoi kaasa võtta - nende puhkusele - isa ei mõistnud üldse neile aega pühendada, ilma et see "Kaarnakivi" ees ja taga ei oleks.

Kuidas ta oli õppinud isa tööd vihkama. See röövis temalt isegi laupäevase ühise söömaaja, mis muidu, kui Madis oli vaesem, alati tema päralt oli olnud. Kuid nüüd polnud tal enam aega. "Kaarnakivi" nõudis tema tähelepanu, et teha Tiffanyle ja Irinale rohkem kingitusi, mida tüdruk ammu ei vaadanud. - Tema oleks tahtnud oma isa vaadata. Ta lohutas end mõttega, et varsti on ta oma mehega, kelle oli välja valinud. Katsugu keegi talle öelda, et ta on alaealine!