Walge raamat - kust saada uut nägemust?

Kust saada uut nägemust

Uus nägemus on alati meie ümber, me oleme lihtsalt liiga hõivatud, et seda näha. Argine töö takistab meil ilmutust mõistmast. Seetõttu on vaja aeg maha võtta ja järele mõelda. Parim viis järelemõtlemiseks on kangelase esiletõus. Tema elu vaadeldes saab näha, mis on õige ja mis mitte. Selline kangelane ise ongi nägemus ja ühtlasi selle kandja ja kuulutaja. Ta julgeb elada teisiti kui lihtsad inimesed tema ümber. Ta teab Elu Saladust, sest juba elab selles, ning seetõttu võib juhatada teisi tõotatud maale. Eelkõige on kangelast vaja märtrina, et ta sureks vana maailma käe läbi, tõestades selle ülima ohverduse kaudu, kui paha ja tagurlik oli vana maailm ja kui soovitav ning ihaldusväärne tema poolt kuulutatud uus. Ainult nõnda saab lihtsat inimest, kes seisab muutuste teepeal ees, nagu arutu eesel, nõus edasi minema. Sest parem on surra ingli mõõga läbi, kui oma jalad vastu müüri ära muljuda. Sest vahest toda inglit ei olegi seal ja see on meie hirmu kehastus, mis on viimase takistusena helge tuleviku ees.

Rõõmusõnumit tuleb kuulutada ja kõike kiita, mis sellega ühildub; kõik, mis ei ühildu, on laiduväärne. See on iga kangelase ülesanne. Surra endast suurema Idee eest. Olla see Idee, mis toob tule taevast alla, kui teised päevad läbi tühja tööd teevad ja sina ühe sõnaga tulemuse annad. Sest tulemus on see, millepärast lihtne inimene tööd rügab, kuid tal ei ole tulemust. See tulemus on targemate poolt omastatud, ja see pole õiglane. Seepärast peavad kangelased ennast ohverdama, et lõpetada vana ja kuulutada uut.

Ilma selleta pole arengut ja elul üldse mõtet.

Uus nägemus on Jumala juures ja selle järgimine on tee Jumala juurde. Kui inimene saab valgustatud, on see enam väärt kui töö ja leib ning peenike lõbu, sest lõpuks saab ta kordades rohkem kui ta alguses mängu pani. Kui ta on vaid nõus riskima ühe eluga - oma eluga. Ja selles pühenduma kõrgema vooruse teenistusse. Kas see pole mitte üllas Elu elada ja surra? - Elades teistele ja mitte enam enesele!

Ja vahest on tõesti viga ka tsivilisatsioonis, ning vaja kõrbesse tagasi pöörduda? - Kuid lõpuks viib sellest läbi tee tõotatud maale, mille pärast niipaljud on juba verd valanud ja elu jätnud. Ei sünni siis enam käidud rada pooleli jätta ja nende üritust seljataha pilkudega roojata. See, kes kahetsedes tagasi vaatab, ei ole Tarkust väärt. Ta on tegutsemiseks liialt arg. Selleks et ahjust leib võtta, tuleb sinna ennem puid ja jahu sisse panna. Kes on see meeletu, kes tahab enne leiva kätte saada, kui on oma viljast loobunud, et see saaks jahuks ja siis jahust loobunud, et see saaks leivaks? Eks tema tegu tunnista tema vastu, et ta ei talita mõistlikult. Samuti on mõistmatu nõuda tõotatatud maad, enne sinna pärale jõudmist, enne kui kõrbe tee on läbitud! Selleks tuleb inimene alistada õpetusele ja nägemusele, sest muidu ei ole koitu.

Seal me ei pea enam töötama, vaid igaüks istub oma terepindi või viigipuu all ja tunneb rõõmu selle varjust ja viljakusest. Elu on lihtne, kui sul vaid on Nägemus, kuidas elada. Patt oleks seda enesele hoida ja mitte teistega jagada. Kõik inimesed peavad saama edukaks, et nad ei hoiaks teisi tagasi. Ainult niiviisi võivad kõik inimesed areneda oma võimete tippu ja sealt edasi, mitte orjalikult tööd vihtudes.

Et kõigil oleks kõike ülirohkelt, peab kangelane rääkima tähendamissõnades. Kui ta selgelt räägib, ei võeta teda kuulda, sest inimene on loomult arg, seetõttu tuleb jutt huvitavamaks muuta. Ta peab rääkima vooruste kaudu, sest Voorus on üks ilus asi. Ta peab rääkima, kuidas Voorus võib teha vargast printsi - isegi, kui ta oma isanda reetlikult maha salgas. Kuidas edukad peavad andma vähem edukatele, et kui edukas enam ei suuda, võiksid teised üle võtta ja edasi rühkida. Eks tee haned samuti - kui juht enam ei suuda, siis esimene saab viimaseks ja retk läheb edasi; kuid esimene on see, kes teistele retke kergemaks teeb, nõnda, et nemad ei pea niipalju tühjalt pingutama. Jäälõhkuja puhastab tee, et kaubalaevad jõuaksid sadamasse ja ei peaks ennast kinni jooksma. Seepärast on niipalju laevahukke, et on nii vähe jäälõhkujaid, kes teed puhastaksid. Kui tee on valmistatud võib seda mööda kuninglik rongkäik tulla ja pulmi pidada. Siis elavad kõik õndsalt kuni oma elupäevade otsani, ikka ja igavesti!

Aga ükski kangelane ei saa olla, kui ei ole antikangelast või vastupanijat. Selle kurjuse kehastuse tuleb luua, et inimesed saaksid aru, mis neid ootab, kui nad ei vali Elu Teed. Iga Jumal vajab oma Kuradit, kelle vastu võidelda ja kelle sisikonnast uus maailm valmistada. Inimesed peavad teadma, mis juhtub siis, kui nad pattu teevad, või tulevikule jalgu jäävad. Nad peavad teadma, et sellega nad jaatavad eilsete päevade koledusi, kui üks mees rõhus oma ligimest. Ja sellistena on nad iseenesest Kurjad. Nad lasevad kurjusel muutuda veel kurjemaks ja ennast õigustada. Ainult õilis rüütel tohib oma alamatele head teha; alatule barbarile tuleb see võimalikult raskeks ja võimatuks muuta, et ta oma heade tegudega ei ajaks lihtsa inimese südant segadusse ja ei hägustaks hea ja kurja ning õige ja vale piire. On olemas ainult üks "Õige Tee" ja see viib meid kõrbesse, et asuda tõotatud maale! Ja sellepärast on vaja võidelda ning tõestada. Sest muidu ei saa lihtne inimene aru, et ta seda kõike vajab.