Võsanurme kogudus polnud üldsegi suur kogudus. Selle 22 liiget käisid igal pühapäeval koos, et oma pastoril jutlust öelda lasta. Kuid tegelikult olid nad temast juba ammu tüdinud. Kõik need vagad ja hukkamõistvad kõned; ning elumuutmisele suunavad manitsused. - Kes ta enda arvates oli? Ainus hea asi tema juures oli see, et ta oskas head kohvi valmistada - ja võileibu. Nende kohvi ja võileibade pärast kogudus üldse koos käiski. Kuid jutlustajale ei julenud keegi seda öelda, et tema kõned ei meeldi neile. Ta elas liiga omas maailmas. Selles Jeesuse ja tema jüngrite maailmas, kus kõik oli must ja valge. Aga meie maailmas on rohkem värve, kui kõigest must ja valge. Kõigi inimestega tuleb osata kokku elada, mitte ainult vagade ja õiglastega. Kas polnud siis Jeesus mitte kõigi inimeste eest ristil surnud, milleks siis see raiskamine? Ka homod ja pedofiilid ja abielurikkujad ning muidu patused - kuidas nad siis usule tulevad, kui arutute nõuetega, neil kohe uks nina ees kinni lüüa? Nõnda mõtles võsanurme kogudus, kuid ei läinud seda pastorile ütlema. Ta oli nii aval ja lihtsameelne nagu laps; nad ei tahtnud tema tundeid haavata...
Siis kui võsanurme koguduse kõrvu ulatus uudis, et kuulus Madonna tuleb eestimaale külla oma kontserdit pidama... - jah piletid olid väga soolased; miski 500 eurot per kärss - kuid mõelge ometi! - MADONNA!
Kui võsanurme kogudus oma igapühapäevasel kirikukohvil viibis, mida nad alati pärast jutlust ja palvet pidasid, siis nad arutasid ka seda küsimust.
esimene: "Kuule, kas sul on juba piletid ostetud?"
teine: "Ei veel, aga ma kavatsen SMS laenu võtta."
kolmas: "Õige, sellist võimalust ei saa käest lasta, ei või iial teada..."
neljas: "Oota, pastor liigub lähemale, ärge talle hinda öelge, see on 5 eurot! (pilgutab silma)"
pastor: "Kuidas käsi käib vend Markus?"
Kõnetatu manas ette paastuja ilme ja hakkas vagatseva häälega rääkima: "Ah, tead isegi, töö on raske; palk on väike, rasked ajad... jah, rasked ajad."
Kohalolijad noogutasid pead kaastundes. Igaüks rääkis midagi oma elust ja vilas silmi kohvitassi ja võileivataldriku vahel. Pastor kuulas neid kaastundlikult nagu vanaema ja lõi vaid ahhetades käsi kokku, et kuidas Issanda lambukesed võivad ikka karmis maailmas kannatada.
Selles koguduses ei pidanud keegi kümnist maksma, sest pastor elas oma esvanemate pärandusest ja oli liiga hea, et kelleltki midagi nõuda. Kuigi ka see pärandus oli otsakorrale jõudmas. Pastoril oli häbi seda tunnistada, et ta ei saagi enam oma lambukeste eest hoolt kanda. Et kahe nädala pärast kistakse siin kõik maha. Kui palju oli ta oma koguduse pärast öösiti unetult vähernud ja Jumalaga maadelnud, et too kogudust õnnistaks. - Ja Jumal õnnistas! Pastori palve peale kadusid sellised haigused nagu rinnavähk ja kae ning astmast kuni radikuliidini. Ainult ütle pastorile oma vaegus, ja tema palve peale oli see kohemaid, nagu käega pühitud. See oli veel üks põhjus, miks võsanurme kogudus koos käis.
"Oh oleks teie suguseid vagasid hingi rohkem!" õhkas viies "Me kogu aeg palvetame ärkamisaja pärast, kuid inimesed ei võta vedu!"
"Meie ei oska nii hästi jutlustada...!" nõustus kuues;
"Või laulda..." "Või keeltes rääkida...!" "Või prohvetlikult kuulutada....!" nõustusid mitmed koguduse liikmed.
"Inimesed on nii tänamatud, kui palju haigeid te olete tervendanud..."
Pastor oli pisarateni liigutatud, et tal nii vaga kogudus oli... ja asutas nõusid koristama. Laudas ei olnud torustikku, niisiis pid ta kõike ühes kausis pesema, nagu vana pesunaine.
Üks koguduse liige vaatas süüdlaslikult teistele otsa ja teised kehitasid selle peale vaid õlgu, ja pilgutasid silmi.
"Eks mine talle siis appi, vend Justus, kui julged. Või oled sa mees?"
"Niiväga ma talle nüüd kah kaasa ei tunne..."
"Ära siis riku head etendust, las papi rügab!" arvas kogudus kooris.
"Pea meeles ta on ikkagi rikas. Kui minul oleks selline pärandus, ma küll ei lehvitaks seda igasse nurka, aga ma ei ole nii loll, et head tehingut endast mööda lasta!"
ütles üks hästi riietatud naisterahvas. Pastorile oli ta valetanud, et üks Rootsi tädi oli selle kinkinud. See küll manitses, et: "Kallid kingitused on ohtlikud hingele, nagu kelmi noormehe lubadused neitsile." kuid egas siis tema ei hakka endale elu keelama. Tema küll sellise varandusega ei koonerdaks, ja oleks endale korraliku maja ehitanud, või kirikugi, aga ei saaks kokku selles vanas lehmalaudas, mis igast küljest lagunes. Katus lasi ka mõnest kohast läbi; istmeid tuli jälgida, et need märjaks ei saaks ja halllitama ei hakkaks. Pastor oli vanadest autoistmetest midagi kinoistmete taolist teinud, mis kenas poolsõõris poodiumi ette olid paigutatud. Poodiumil asetses püstisest vineeri - kastist kokku klopsitud algeline kantsel. Ja sellel ta luges oma võidunud raamatuid ja käsikirju. Kord omi ja siis jälle teiste jutlusi, et endiste ja tänaste päevade kogemusi kokku tuua.
Tänaseks kirjakohaks oli see Eeli lugu olnud, kus tema pojad Iisraelilt liha nõudsid. Kuidas tema pojad ei austanud seda osa, mis Jumal neile oli määranud. Nemad küll ei saanud aru, milles nende poiste patt seisnes. "Egas siis täismehed või kogu aeg putru süüa!?" mõtlesid nad koos, kuid ei üteldnud pastorile - tema oli hea inimene. "Ja isegi kui nad templi neitsidega ringi amelesid, egas nad siis mingit kasinuse vannet polnud andnud!" ühmas mõni teine.
"Ei! See pole üldse patt, kui noormehed on seksuaalselt aktiivsed - ja kui tütarlapsed oleksid hästi kasvatatud olnud, siis nad poleks end nii kergesti kätte andnud!" Nõustus veel üks kõrge naisterahvas, kelle päris töökoht oli Brüsselis, kuid pastorile valetas end koristajaks, et ta teda nii valulikult ei vaataks, kui oma korjanduskarbiga mööda läks.
Pealegi näis jumal teda juba niigi varustavat. Kuidas ta võis siis üldse julgeda neilt abi paluda, kui temal on sellised ressursid. Ka nemad üritasid palvetada, kuid ei saanud sellelt Jumalalt mingit vastust. Kuid näe tema sai. "Iga sepp peab ikka omade liistude juurde jääma." nõustus üheksas.
kümnes: "Jah, muidugi, tema asi on jutlustada, meie asi on uskuda."
üheteistkümnes: "Keegi ei lõpeta kõiki koole korraga, selleks on ikka aega vaja ja siis tuleb ka tulemus - nagu kasvab puu meie kliimas 60 aastat!"
kaheteistkümnes: "Kui mina nii vana oleksin, kui meie pastor, küll mina siis ka elukogemusest usuksin ja teeksin samu tegusid!"
Paljud naersid selle peale summutatult ja turtsudes. Kuid keegi ei hakanud teda sellepärast hukka mõistma.
kolmeteistkümnes: "Enne tuleb midagi elada, mida võiks mäletada, muidu saab see Jeesus vaid tühja koti kätte. Kuidas sellist asja üldse päästmiseks nimetada!"
neljateistkümnes: "Jah, usk on ikka vanadele, mitte noortele, siis kui su riist enam ei tööta!"
"Tasa tasa, papi võib kuulda!" hurjutasid mitmed koguduseliikmed hoogu läinud noormeest.
"Igal juhul me tegime õigesti, et koos sinna kontserdile läheme, mul on juba väike buss renditud."
viieteistkümnes: "Ma arvan, et veel ühte pühapäeva sellise jutlusega ma üle ei elaks. Tuleb natuke puhata kah, kogu aeg ei saa vaga elu püüelda!"
kuueteistkümnes: "tõsi, tuleb ikka oma hinge ka toita, mitte koguaeg sellise kõva jutlusega närvutada!"
seitsmeteistkümnes: "Ei, mina ei suuda enam..."
Kogudus vaatas imestunult kõige nooremat liiget.
"Justus, mis sinul nüüd hakkas... sa ikka kontserdile tuled, need piletid polnud mitte odavad. Ütle kohe, me siis leiame kellegi teise."
"Ah võtku teid kurat, ja teie pileteid, ..." rehmas Justus väsinult ning tormas pastorile appi. Pastor tänas teda pisarsilmil. Veel keegi polnud tema töö vastu huvi tundnud ja teda avitanud. Justus oli ainuke noor nende seas, kelle pastor oli narkootikumidest päästnud ja õigele teele aidanud. Ta lootis temast oma abilist teha, et rohkem noori kogudusse kutsuda. Kuid tema tervis hakkas alt vedama. Kuigi ta oli Jumalat palunud, et see vai temast eemaldatakse, mis iganes tema vaimse raskustunde ja väsimuse põhjuseks ka oli. Siiski polnud ta oma hingehädas leevendust saanud, vaid häda muutus pahemaks ja hakkas lausa tema keha võimekust pärssima.
Koos nad küürutasid selle kausi kohal ja pesid nõusid.
"Kuule, ega te ei tea, kuhu Maikel; Sirle; Juhan; Maarja ja Ivar jäid?" küsis Markus
"Kas sa siis ei kuulnud, et neil avastati HIV ja Süüfilis!" lausus seitsmes
kakskümmend kaks: "Kui nad oleksid vaid kondoomi kasutanud!" pööritas üks vanem mees silmi. "Mida nad siis ootasid kui nii rajult pidutsesid."
"Aa mõistan, ja ei julgenud pastori silma alla ilmuda? Eks ma siis tõmban nad nimekirjast maha. Ei saa ennast sellistega näidata, pärast hakkab haigust külge."
"Aga kellele nende piletid saavad?" küsis üheteistkümnes.
"Selle pärast ära muretse, kõik tahavad Madonna kontserdile minna, välja arvatud mõned narkomaanid!" ütles kuueteistkümnes, nõksates peaga Justuse suunas.
Kogudus naeratas ja noogutas ning pöördus oma toimetuste poole, sest iganädalane õnnistus oli kätte saadud.
II
Kui Buss ilusti Saku suurhalli suunas sõitis, oli võsanurme kogudus ülevas meeleolus. Viimaks nad saavad näha Madonnat. Kuid nad ei jõudnud Ussisoost kaugemale, sest üks rekka raskete palkidega sõitis neist mööda. Niipea kui nad oli kohakuti, tõusis seletamatu tuul ja rebis ülemise palgi lahti, rebides sellega mikrobussi katuse ära, nagu oleks konserviavajaga sprotikarpi lahti keeratud. Kõik sees istunud treiti peajagu lühemaks, kui palk mikrobussist läbi sõitis ja selle taga asfaldile maandus. Kui parameedikud ja politsei kohale ilmusid, siis istus rekka juht ikka veel nägu kaame auto kõrval ja üks hingehoidja püüdis teda lohutada:
"See polnud sinu süü, vaid õnnetus. Saa aru, sa poleks võinud midagi teha. Kinnitusrihm oli kulunud, ära võta seda südamesse."
"Kuidas ma ei võta seda südamesse, et kakskümmend kaks pead on minu palgi otsas, silmad pindudest läbi torgatud!??!"
Hingehoidja patsutas vaid raskelt tema õlale. Ka tema ei teadnud mida sellise õnnetuse peale arvata. See poleks pidanud juhtuma. Ilm oli ilus ja mingit erilist tuult ka ei olnud. Ainult õnnetuse hetkel oli mingi seletamatu külgtuul olnud, kuid tema teadis, et õnnetusse sattunud isikud mõtlevad igasugu asju välja, kui püüavad asju mõistetavasse malli suruda. See oli lihtsalt seletamatu loodusõnnetus. Ei midagi muud. Täiesti traagiline, kuid selles ei saanud midagi muuta.
Kui Justus, kes oli ennast masendusest jälle pilve tõmmanud, ja ei võinud sellepärast bussipeale jõuda - tema asemel sõitis keegi Roman, kelle koguduse liikmed olid tänavalt üles korjanud ja pileti kingituseks näppu andnud - ka nemad oskasid head olla! Maikeli; Sirle; Juhani; Maarja ja Ivari pileti müüsid koguduseliikmed osta.ee's maha, ja leidsid kaks briti poissmeest; ühe lätlase; ühe leeduka ja sakslase, kes viimasel hetkel olid nõus tulema. Kuna kõik teised piletid olid juba maha müüdud, olid nad nõus isegi topelthinda maksma. Madonna kontsert on sündmus kogu eluks. Nad ei olnud õnnelikud selle üle ja vihkasid oma kogudust maapõhja. Kuid seda õnnetust kuuldes nad ehmusid ja kutsusid oma pastori enese juurde ja tunnistasid kõik üles. Kuidas nad olid elanud, et tegelikult nad ei usu et Jeesus on Kristus, ja et ta pole kunagi nende palvetele vastanud. Pastor oli üllatavalt leebe ja andis neile andeks. Ta ütles vaid: "Mäletage alati, et teie kukkusite kuristikust mööda, aga teie sõbrad tabasid märki. Kui Jumal poleks teile nõnda teinud, siis oleksite teiegi kogu elu ja tervisega ühes oma sõpradega põrgus. Palun, ärge tehke enam pattu!"
Nõnda jäi kahekümne kahesest kogudusest päevalõpuks kuueliikmeline kogudus alles - ja Jumal halastas nende peale ning ehitas neile Madis Ülemiste annetuse toel uue kiriku. Kui pankur sellest kuulis, et kuulus Madis Ülemiste, uue "Kaarnakivi" veebilahenduse looja, nõnda sellele pastorile tegi, siis ei võinud tema kehvem olla. - Nad olid koolis pinginaabrid olnud, ja ta narris Madist alati, et tema isa oli rikkam ja et Madisel ei olnudki isa. Ta ei võinud sellest kitsipungist kehvem olla, kel oli rohkem aega oma tööle kui perekonnale. Kõik teadsid seda, kuidas tema naine käis tolle munga juures end lohutamas. Too munk, kes oli kirjutanud selle "Marmoringlite" raamatu. Kindlasti lugesid toda raamatut koos ja rakendasid ellu. Aga keegi ei läinud Madisele ütlema. Ta oli ikka hea inimene ja nad ei tahtnud tema tundeid haavata.
Pankur helistas ruttu kõik oma sõbrad läbi ja koos nad otsustasid: "Ei seda me nii ei jäta, kui juba Madis võib 5000 tollele jumalamehele anda, siis anname kõik 5000!" Lepiti veel kokku et maa kingitakse pastorile tagasi, ja võlad kustutatakse. Nüüd ei tahtnud keegi siia uut rikkurite elamurajooni rajada, kuigi pastorile rääkisid nad linnapargist. Annetusi oli nii palju, et sellest piisas küllaga, et uut kirikut rajada. Sellest kasvas kõige suurem kogudus Eestis, mille pastor nimetas Madise auks ümber "Kaarnakivi koguduseks" et kivist südamega mees talle kaasa tundis, siis kui tema oma kogudus teda hülgas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar