Pihitoolis

Irina Ülemiste kõndis vaikselt üle õla vaadates mööda kesklinna munakiviseid tänavaid. Ta pööras varsti Rüütli tänavasse ja siis liikus kuni munga tänavani, et otsida üles oma pihiisa uus aadress. Ta vaatas kokku kägardatud sedelit - Munga 22 ja sulgudesse oli märgitud Matteus. Kui ta viimaks ühe vanaaegse ja lahti koorunud värviga ukse ees seisis, siis oli ta veidi ärevil. Ta vaatas uuesti enda ümber, kuid ei silmanud kedagi kahtlast ja tõmbas viivuks kergendatult hinge, enne kui oma pearätti kohendas ja päikseprillid eest võttis. Ta silmad olid ära nutetud. Ta oli vist terve ööse ainult nutnud, sest kell oli alles 5:47 Ta koputas vaikselt uksele, nagu nad varem olid Isa Gregoriusega kokku leppinud. Ukse keskelt just näo kohalt avanes luuk ja eriti hapu ja kitsaste näojoontega nägu seiras teda küsivalt, nagu tahtnuks öelda: "Parem kui teil siia asja ei oleks!" Irina võttis siiski südame rinda ja soseles natuke kõvema häälega kui pomin, kuid piisavalt ussilikult, et panna uksehoidjat kulmu kergitama:
"Kuidas palun?" ütles ta reserveeritud viisakusega, kuid ei löönud siiski klappi kinni.
Irina ütles natuke kõvemini ja nüüd kuulis teda ka uksehoidja:
"Ma tulin Matteuse juurde"
Uksevaht kummardus, nagu loeks mingeid märkmeid, lõi siis klapi kinni. Hetkeks mõtles Irina, et ta on aadressiga eksinud ja piidles oma paberinutsakut ning uuris maja äärt. See oli ikkagi Munga 22, kuid siis hakkasid võtmed kolisema ja uks vajus raskelt krigisedes lahti. Hinged vajasid õlitamist, kui see oleks olnud tema Madise maja, oleks see viga ammu ära parandatud, mõtles Irina mõrult, kuid ei ütelnud midagi.
"Vabandust, et nii kaua ukse taga pidite ootama, mu neetud sõrmed, ei saa enam võtmeid kätte." vabandas selgelt sõbralikumaks muutunud uksevaht, kes oma sõrmi mudis, mis tõesti olid rauga omad. Need värisesid raskelt, kui ta võtmekimpu käes hoidis. Ta jälgis naise pilku, kui see uksest sisenes ja tema kõrval peatus ning peitis võtmed jälle taskusse ning punastas kohmetunult.
"Ärge pange tähele, see on viinaviga, eelmises elus, ma püüan paraneda..."
Ja mingit vastust ootamata, pööras ta ringi ja asus maja poole teele. Irina sulges ukse, mis oli tegelikult sissepääs aatriumisse. Maja ise oli kolmekorruseline ja asus teiselpool maitsekalt kujundatud purskkaevu, mille ümber oli neli marmorist inglit.
Uksevaht tuli varsti Isa Gregoriusega tagasi. Kas oli vana munk juba lähedal, või oli raugastunud uksevaht oma ea kohta hämmastavalt liikuv ja nobe? Irina ei teadnud seda. Kuid see polnud ka eriti tähtis.

"Sa näed kohutav välja!" ütles Isa Gregorius sissejuhatuseta. Ta hääl oli soe ja kaastundlik, nagu isal kes oma kaua kadunud tütrega räägib.
Irina vaatas mehe ümber, kuid uksevaht oli juba kadunud.
"Tule sisse ja istu maha, sa vaevalt seisad püsti!" jätkas Isa Gregorius murelikult.
"Ma ei söönud täna hommikust, ma lihtsalt ei suutnud, ma pean teadma...."
Isa Gregorius talutas Irina ruttu pihikambrisse. Ta oli selle korraldada lasnud, et mitte kunagi enam pihti oma magamiskambris vastu võtta. Inimesed juba niigi rääkisid ja polnud vaja rohkem põhjust anda. Pihikamber oli üllatavalt ruumikas, arvestades munga kasinust, kuigi purskkaev Aatriumis oli samuti pentsik. Seal oli ainult lakooniliselt lihtne laud, mille taga olid kaks tooli, üks ühel ja teine teisel pool. Need olid lihtsad, kaunistusteta mustast puidust toolid, nagu võiks igast keskklassi elamisest leida. Ei midagi erilist. Ja laud oli selle sarnane. Sel polnud ei sahtleid ega midagi muud, mis oleks viidanud mingile erilisele kasutusviisile, peale selle, et see oli laud, ja et selle taha sai istuda. Ruumis polnud ei riiuleid; kappe ega kirjatarbeid. Seinad olid puhtalt valged - võibolla tavatses munk neid igal päeval pesta, või mõni selleks palgatud teenija. Igal juhul oli see natuke ebamaine ja hirmutav. Kuid Irina vajaski selles küsimuses Jumala enda abi, nii et iga koht oli sama hea, kui see siin.
"Miks sa nii vara tulid? Su järgmine piht on alles laupäeval..."
"Ma tean, et see pole kombeks katoliku isal võtta vastu ortodoksi naise palvet." vabandas Irina.
Ta tegi seda alati, igal pihil, nagu mingit kokkulepitud sissejuhatust. Nagu too Samaaria naine, kes kaevul Jeesusega kohtus.
"Õde, ära mõtle selle peale. Me kõik oleme üks ihu Kristuses." ütles Isa Gregorius väsinult "Ütle parem, mis sind siia tõi?"
Ta oli oma toolile istunud ja Irina tema vastu. Murest murtud ja enda ette vaatav tõsine naine torutas huuli.
"Ma tean, et Madisel on keegi teine, kuid ma ei tea kes!"
"Miks sa seda arvad? Alles eelmine kord sa pihtisid, et Madis on parim, mis su elus on juhtunud ja kahetsesid, et pole veel julgenud talle tunnistada, et sa kristlane oled?"
Irina vaikis ja Isa Gregorius pidi jutuajamist ise jätkama.
"Sa ütlesid, et sa ei kahtle tema truuduses ja armastuses sinu vastu."
"Jah, ja ma siiani usun... sügaval südames... Madis siiski armastab mind." ohkas Irina
"Milles siis mure?" kortsutas Isa Gregorius kulmu. "Sa ei kahtlusta ju teda abielu rikkumises ilma tõenditeta..."
Irina vaatas ikka enda ette ja ütles siis raskelt.
"Eile ma leidsin Madise paberitest kontoväljavõtte."
Vaikus. Ühest väiksest aknast paistis valgusviirg laua peale, mingi peegli trikiga oli suudetud see õrn valgus esimesele korrusele välja tuua, missest et nad olid keset neid pakse seinu, mis ümber maja kõrgusid ja loomulikku valgust takistasid. Kuid siiski oli see valgusviirg seal, nagu kuulutades Jumala kohalolekut.
Isa Gregorius esitas küsiva pilgu ja tahtis juba midagi öelda, kui naine temast ette jõudis.
"Seal oli kirjas, et Madis võttis 5000 eurot välja. Kuid mulle ta pole seda raha näidanud, ega ka midagi sellega ostnud. Ta on selline kontrollihaige ja kahtlustaja. - Maksab kõike kaardiga,... aga nüüd. Tal peab keegi olema!"
"Kas sa küsisid temalt eneselt, mis ta selle rahaga tegi?" uuris Isa Gregorius
"Ei, ma ei julend...!" puhkes Irina äkitselt nutma. "Mis siis kui ta ei vasta?";"Mis siis kui ta tunnistab üles ja tal ongi teine?";"Ma ei elaks seda üle, kui ta mind maha jätab..."
"Irina, kuule Irina!" Isa Gregorius haaras naise värisevatest kätest kinni ja sulges need laual enda pihku. Naine vaatas talle otsa ja nende silmad kohtusid.
"Oled sa kuulnud endisest võsanurme kogudusest?"
"Ei, ei ole, kas Madis on kristlaseks hakanud?" ei tahtnud Irina uskuda, mida ta kuuleb.
"Ei, minu teada mitte. Kuid siiski annetas ta tolle pastorile 5000 eurot, sest niipalju oli too pangale võlgu ja oleks oma kirikust ilma jäänud. Vähemalt seda olen ma oma ringkonnas kuulnud. Nii suur annetus - see ei jää saladuseks."
"Tõesti? Minu Madis! Ja kohe niimoodi..." Ei tahtnud Irina ikka uskuda, "Ei, siin peab midagi muud veel olema. Sina oled muidugi liiga hea, et midagi nii patust mõelda. Kuid ma ju tunnen oma Madist, kuidas ta kristlasi vihkab. Miks ta seda mulle siis ei ütelnud?!"
"Võibolla on tal sama mure sinuga, mis sinul temaga." arutles Isa Gregorius elutargalt ja mõistval häälel. Ta oli seda varemgi näinud, kuidas abielu kahe inimese; mehe ja naise salatsemise pärast puruneb. See oli nii tavaline; siin ei olnud kristlased paganatest paremad, vaid pigemini kirglikumad ja lausa õelamad, mõeldes igasugu põhjuseid välja, miks nende kaasa neid enam ei armasta.
"Kas sa arvad, et tema arvab, et mul on teine... Kas sa arvad et ta arvab, et sina ja mina...!" sosistas Irina kohkunult "See on võimalik, kuid ma olin nii ettevaatlik, ja meie vahel pole ju tõesti midagi muud, kui et sina oled mu pihiisa." püüdis Irina vastu vaielda, kuid Isa Gregorius pigistas vaid tema käsi ja vaatas sellise malbe pilguga talle otsa. See rahulik kaastundlik pilk, mis tahtis ütelda: "Tasa, tütar, ära enam karda, ööhirmud on möödas!" nagu mõni isa oma luupainajat nägevale tütrele ütleb, kui see ei saa hirmust lahti.
"Ei, ma ei arva et su mees teab, et sa oled kristlane, või et sa käid minu juures pihil. Muidu, hinnates su tunnistusest, oleks ta mind juba üles otsinud. Ma pidasin silmas seda võimalust, et äkki ta arvab, et sina vihkad ka Jeesust, ja seepärast ei julenud raha annetamist jumalamehele sinu ees tunnistada?"
Irina kohkus tagasi, nagu tahaks kohe sellele vastu vaielda, tema polnud ju kunagi Jeesust vihanud, kuid siis mõtles järele. See oli võimalik. Võibolla tõesti mõtles ta asja suuremaks, kui see väärt oli. Võibolla oli see tõesti vaid naiselik hirm. Isa Gregorius oli ju asjatundja, tema juures käisid isegi ministrid pihil. Mis tal viga oli selliseid asju teada, ja miks ta pidigi valetama. Ta polnud ju kunagi kodus Jeesusest isegi hinganud. Kunagi oli ta tahtnud osta tütrele neitsi maarja ikooni ja väikest ristikest, kuid ei julenud. Mida küll Madis selle peale oleks öelnud? Häid mehi on nii raske leida, selliseid, kes ei peksa oma naisi ja ei joo ega laaberda ringi. Tema mees töötas raskelt ja leib oli laua peal. Mida võis veel hing ihaldada.
"Ma tunnen, et see pole veel kõik su mure, et sellepärast sa veel enne laupäeva siia ei tulnud?" jätkas Isa Gregorius lugupidaval kuid terasel häälel.
"Jah, ma pean tunnistama. Mu mees pole mind enam tahtnud..." ütles Irina ja pööras näo kõrvale, kergelt punastades. "Ma tean, et tal on palju tööd, varem me ikka aegajalt tegime seda, kuid nüüd vajub ta lihtsalt kössti oma voodisse, niipea kui töölt koju tuleb. Ta isegi ei vaata mind enam selle tiirase pilguga, nagu varem!"
Ja rohkem nagu meeleheitest, puuris Irina oma silmad pihiisa omadesse ja pigem kisendas kui ütles seda, ehkki ta hääl jäi endiselt sosina sarnaseks.
"Ütle mulle, püha Isa, Sina ju näed neid asju ja räägid Jumalaga! Ütle, oled sa absoluutselt kindel, et mu mehel pole teist, mõnda nooremat, kes tal vere keema ajab. Ma tean, et ma pole enam esimeses nooruses ja et mu rinnad hakkavad vajuma. Mida ma peaksin tegema, et see kahtlus lahkuks mu südamest, et ma võiksin jälle uskuda, et mu mees armastab mind? Kui ta vaid korragi haaraks mul hommiku kohvi serveerimisel tagumikust, nagu vanasti..." "Oih, vabandust püha Isa, ma ei mõelnud..."
"Sa ei pea vabandama. See tuleb sulle auks, et sul veel nii kirglikud tunded oma mehe vastu on. See pole minu asi, kuidas täpselt sa seda teed ja see pole ka Jumala sõna vastu. Kuid ehk sa peaksid oma hirmule silma vaatama ja üles tunnistama, et oled kristlane ja siis vaatame edasi, mis saab. Madis ei tundu mulle ebamõistliku mehena."
"Ma ei või! Kaalul on liiga palju!" ohkas naine veendunult, "Ma ei taha tast ilma jääda!"
"Lõpuks tuleb tõde ikka päevavalgele, kas ütled sina, või ütleb keegi teine, kes sind on näinud. Ja sa ei saa selle vältimiseks kirikustkäimisest loobuda. Ma näen, kuidas see sind vaimselt muserdab. Sa võiksid oma kodukirikus Iisakus ka käia."
Kui naine ikka midagi selle peale ei kostnud, tõusis Isa Gregorius püsti, tegi ristimärgi tema kohal ja lausus: "Ego te absolvo! Mine rahus, sest sul ei ole enam pattu."
Tänulikult naeratades tõusis ka Irina püsti ja asutas kambrist väljuma, kuid püha isa peatas teda ennem.
"Ma siiski arvan, et sa peaksid minema, ma ei võta sult enam pihti vastu, kui sa oma kogudust ei külasta!" ütles Isa Gregorius esmakordselt tõsise ja hoiatava noodiga oma hääles. Nüüd ta oli nagu isa, kes oma tütre tabas esimest sigaretti proovimas.
"Ma püüan..." vabandas Irina kiirelt ja lahkus kergete sammudega joostes, graatsiliselt nagu tema tütar tavatses nende majas ringi joosta. Jumal oli talle andeks andnud, et ta seda oma mehest mõtles ja võibolla tal polnudki teist. See pidanuks ikka vinge eit olema, kes 5000 eurot väärt on! Endamisi ta juba naeris oma rumalust ja pöördus tagasi koju, kus tema puudumist polnud veel märgatudki. Jumal võttis nõuks teda sel hommikul õnnistada, sest kui Irina oma mehele, nagu tavaliselt, kohvi serveeris, ei võtnud Madis mitte ainult tema tagumikku patsutada. Ta haaras lausa tema puusadest, pani kohvitassi ja kannu kõrvale ning kandis ta elutoa laua peale.
"Madis sa ei või! Liisu võib näha!" ehmus Irina, kuid ta hääl oli erutusest tiine.
Ka Madis hingas raskelt ja ta silmad õgisid teda, kui ta seal valmis olevalt lamas.
"Ma saatsin Liisu naabritüdrukutega mängima, ta ei tule tagasi enne lõunat."
"Jah, ta siiski armastab mind, mida ma ometi mõtlesin!" rõõmustas Irina ja ajas oma jalad laiali et võtta oma meest, keda ta nii kaua taga oli igatsenud.