Ristteel

Kui Madis koju kiirustas, nägi ta teeserval ühte võidunud palituga, väga räsitud olekuga meest, kes sisenes kaubanduskeskusesse.
"Õigus!" laksas Madis vastu otsmiku ja oleks peaaegu oma Irokeesi üle juhitavuse kaotanud, kuid suutis siiski oma sõiduliini hoida. Pidurile vajutades ja kummide vilina saatel peatus ta parkimist keelava märgi all ning ruttas samuti poodi.
"Kuidas mul küll šampus ja viinamarjad ununesid?!"
Kui ta oli kõik vajaliku poest ostnud ja asutas kassas maksma, märkas ta, et see sama mees, keda ta oli poodi sisenemas näinud, seisab tema ees, ostes kolm bocki. "Oota, sel mehel on ju krae, ta on preester! - Heh, ma teadsin kohe, millesse need kristlased tegelikult usuvad." mõtles Madis endamisi rahulolevalt. "Jumal tänatud, et mina selle sarnane ei ole."
Oma masina juurde minnes, ei saanud Madis muidu, kui pidi oma kaela tolle rohkem asotsiaali kui jumalameest meenutava tegelase poole pöörama, kes rohkem loivas, ei, pigemini vedas ennast vägisi edasi, nagu vastu tahtmist. Ka tollel pühamehel oli auto, kuid päevinäinud Fiat. Või oli see Datsun. Igal juhul oleks Madis end ennemini maha lasnud, kui lubanud end selle kõrval pildistada. "Mida ta sõbrad küll mõtleksid,
tema palga juures...!" Madis judistas end veidi ja jälgis seda pühameest, kuidas ta tulutult üritas autole hääli sisse ajada, nagu tegeleks eksortsismiga, aga mitte lihtsa süütevõtme keeramisega.
"Kurat, pidi see haige hull mu päeva ära rikkuma, ei saa aastapäeva ka nautida!" oigas Madis endamisi ja käivitas auto. - ka pastor oli saanud auto käima ja liikus, ning Madis vaikselt tema järel, ettevaatlikult, nagu ootaks, et eessõitja raskelt pidurile vajutab, ja talle kahjukindlustus nõudega sisse sõidab. Pastor ei teinud siiski sellist tükki, vaid sõitis linnast välja ja keeras ühele hüljatud ristteele. Õigemini polnud siin veel ehitust alustatud. Üks abihoone oli küll püsti ja vundamendi tulevased ääred kruntideks välja joonistatud. Kuid nende vahel kasvas juba umbrohi, mis pidi tähendama, et siin pole juba ammu midagi ehitatud. Ja mis kole abihoone see oli. Madis polnud elusees nii lahjat aita näinud. Kui tema üritaks sellisele detailplaneeringut
hankida, kirjutaksid "Postimees" koos "Äripäevaga" võidu, et ärimees Ülemiste üritab maadega sahkerdamise abil riigilt makse välja petta. Krunt ise oli ju korralik, kuid see ait. "Jumal hoidku!" Mõtles Madis. "Mida ta siin teeb?" Madis peatas ettevaatlikult auto, nii vaikselt, kui sellist suurt mürakat üldse saabki
vaikselt peatada, kuid õnneks oli pastor omas maailmas, sest tema ei teinud kuulmagi, kui kruus rehvide all krudises.

Madis jättis kingitused kõrvalistmele ja hiilis sellesse lauta. Sest lähemal vaatlusel osutus see vanaks nõukogude aegseks kooperatiivi laudaks, mida kohalikud kasutasid autode remondiks. Sel oli kanal olemas. Võisid rahulikult oma auto tööpäeva lõpus iga ilmaga sisse ajada, ja rahulikult nokitseda. Keegi ei tulnud tüütama. Kui Madis oli juba kuulmiskaugusele jõudnud, kuulis ta kuidas üks selge karge hääl deklameerib. Nagu raiuks sõnu, täis lõikavat selgust. Mees seisis kantslis ja luges käes olevast raamatust midagi ette. Kuid peale tema polnud kedagi seal.

"Tere armas kogudus, täna tahan ma teile jutustada loo Ludmilla Pleti raamatust, kes kirjutas üles selle Erlo Stegeni jutluse leheküljel 166. Ma loen ette:
"SÕNUM PASTORITELE JA JUTLUSTAJATELE!!!" See viimane kaikus laudas ringi erilise ebamaise kajaga, nagu oleks see hoopis katedraalis lausutud. Madis vaatas uuesti ringi. Ei tõesti, laut oli tühi, kuid kellele siis pastor jutlustas?
Siis talle korraga turgatas ja ta vaatas maas lebavaid pudeleid: "Papp on ju lausa purjus!" ja siis muheles. "Ei seda etendust ei saa jätta vaatamata,..." ta otsis oma mantli taskust uue mobiili välja ja hakkas filmima. "Liisul ongi natuke materjali kooliks tarvis." muheles Madis veidi.

Pastor jätkas: "Jesaja 62:6 ütleb Jumal prohveti suu läbi rahvale. "Sinu müüride peale Jeruusalemm, olen Ma seadnud vahid; kogu päeva ja kogu öö ei tohi nad iialgi vaikida! Jehoova meenutajad, ärgu olgu teil iialgi rahu!" ...
Ja nõnda leelotas papp mitu tundi edasi, lugedes targast raamatust ette. Madisel hakkas kõigist neist Johannestest ja Pühadest Vaimudest ning isadest pea ringi käima, kes järgemööda ette loeti ning tähtsalt ära märgiti, kuidas on tarvilik Jumalat otsida ja et seda üritust ei või oma pühaduses kuidagi täitmata jätta.
"No laula edasi papi, küll ma tean, mida sa täis oled, lõhn ulatub siiamaani..." ümises Madis rahulolevalt. Ta polnud usumehi kunagi sallinud, kuna need tundusid talle võltsidena. Kindlasti elasid kümnisest ja koinisid kooritüdrukuid. Küll tema juba seliseid teadis.

Kuid korraga jutlustaja ind rauges. Kas sai jutt läbi, või oli ta avastatud. Vaistlikult vajutas Madis kaamera kinni ja peitis ruttu põue, et võõras ei näeks. Kuid võõras ei teinudki teda üldse nägema, vaid nagu kokku kukkudes vajus kantslipeale lösakile ja puhkes haledalt nutma. Madis polnud elu sees ühte meest nõnda ahastavalt ja südant lõikavalt töinamas näinud. Ta ei sallinud seda. See oli talle nõrkuse märgiks. Tema polnud juba kuuendast eluaastast alates kordagi vesistanud, sest andis endale oma isa haual sõna, et tema saab rikkaks, et eelkõige saab temast mees, mitte mõni argpüks, kellele sõjaväest põgenemise ajal kuul selga kihutatakse. Seetõttu ei võinud ta taluda tolle pastori pisaraid, olgugi et mees ta täiesti külmaks jättis. "Parem kui sellised kärvaksid!" mõtles Madis kuid ei saanud siiski midagi parata. See oli lihtsalt vastik vaadata. Kui ta oli nõnda juba viis minutit järjest ulunud, siis ei pidanud Madis enam vastu vaid läks lähemale ja tõstis mehe vägisi jalule ning raputas teda korralikult: "Tõuse püsti mees - ise veel pastor - mida sa siin enda arust teed?"
Pastor saatis talle vastu kalkide silmade pilgu. Sellise pilgu, mida ootaksid mehelt, kes on kaevikus just sakslase läbi torganud. Ükskõikse, elust tülpinud, kõike näinud ja kuulnud mehe pilgu. "Lammutamine on alles homme. Tulge hommikul kell kümme tagasi, nagu leping ette näeb!" ütles pastor ja pöördus uuesti koguduse poole, keda miskipärast kohal polnud ja luges edasi. Madis polnud kunagi tundnud, et keegi suudaks teda õhuna kohelda, ja talle ei meeldinud selline üle vaatamine.
"Kuule mees, sa ise tead ka mida sa loed?"
"Jutlust loen, nagu näed!"
"Sa peaksid ka ise nägema, et laut on tühi, kellele sa seda kuradi jutlust loed?"
pastor ei teinud kuulmagi, vaid luges edasi.
"Hei, ma räägin sinuga!" ta müksas veidi kõvemini pappi, kes nagu ärkas unest.
"Aga kes sina oled, ma ei tunnegi sind, mis sa ise siin teed, see maa kuulub mulle!" Just nõnda üksteise järel nagu kraanist purskusid need vihased sõnad pastorist välja Madisele näkku. Kuid sama kiiresti keerati jälle kraan kinni ja teised kraanid lahti. Pastor hakkas endamisi halisema. "Noh, homme on siin metsapark, siis mul pole enam midagi."
"Aga mis siis juhtus?" ei saanud Madis sõnasabal kinni ja kirus ennast mõttes. "Miks ma selle mehe ei võinud oma muredega üksi jätta?"
"Kogudus läks Madonnat vaatama, ostis piletid ära, see pidi ainus kord elus olema. Ja nii neil ei jätkunudki jälle kümnise karpi panemiseks midagi. - Arvestades praegust rasket aega, ei saa ma seda pahaks panna. Kuid nüüd ma ei suuda üksi seda hoonet ülal pidada. Homme tulebki kopp kohale ja lükkab panga tellimusel kõik laiali."
"Ah nii ja sellepärast sa siis nutadki. Aga su jutlusel endal polnud ju väga vigagi..." lohutas Madis end mõttes siunates. "Miks, kurat, ma seda räägin ja siit jalga ei lase, enne kui ta mind ära teeb?!"
"Mis sellest enam, Jumal on ainus, kellele ma saan seda jutlust ütelda. Kogudusel on liialt palju tegemist; liiga palju muresid."
"Kuule, kui palju sa üldse sellele pangajõmmile võlgu oled?"
"5000 eurot! Kust ma sellise raha kokku korjan, isegi kui kõik ostetud Madonna piletid maha müüa, siis ei saaks ka seda raha kokku. Ja kuidas ma neid sunnin, kui see ongi ainus võimalus nende elus!"
"Sa tahad öelda, et see krunt, mis ise on kokku 5 miljonit eurot väärt, on 5000 euroga panga käes? Kuradi kurat!"
"Palun! Jumalakojas mitte vanduda!" sai pastor oma endise hääle tagasi. Nüüd ta oli hoopis teine inimene. Temast nagu oleks säranud mingit erilist valgust, mida Madis ei suutnud seletada. "Võibolla oli süüdi kellaaeg!" mõtles Madis endamisi.
"Vabandust, kuid see ei tundu õiglase hinnana."
"Noh, mina ei jaga neid majanduse asju, ma sain selle maa päranduseks ja siis kui ma seda müüa püüdsin, ei pakkunud keegi selle eest 50.000-gi"
Papp hakkas jälle soiguma ja halisema, ning esmakordselt tundis Madis kogu südamest temale kaasa. Tema oli ka ikka inimene ja Madis polnud mingi elajas.
"Kuule papi, ära nuta! Näe võta..., ma poest ostsin pileti ja võitsin aga mul endal on raha küllalt!" ütles Madis kiiresti valetades ja pilku kõrvale heites ning rahakoti vahelt nimetatud summat välja koukides.
Pastor vaatas teda nagu näeks ta ilmutust ja siis haaras rinnust kinni. Madis kihvatas: "Raisk, nüüd sai vana veel ataki kah, mu päev läheb aina paremaks!"
Kuid selle asemel lõi papp käsi kokku nagu kohtuks Jumala endaga ja viskus nagu mingi naine Madise jalgade ette ja hakkas uuesti selle haleda häälega südantlõhestavalt nutma. Ise muutkui Madisel jalust kinni hoides. "Oh Jumalale tänu! Sina taevane ingel! Mu palvetele on vastatud! Jumalale tänu!"
"Kuule mees! Võta ennast kokku; mida sa oma arust teed?" püüdis Madis teda jälle üles aidata, kuid jumalamees ei teinud kuulmagi, vaid nuttis ja tänas veel kirglikumalt, nagu kallistaks ja suudleks Jeesuse enda jalgu. Lõpuks sai Madis suure vaeva ja hammaste kirinaga ta püsti vinnatud ja tolmust puhtaks klopitud! Lükkas talle rahatähed pihku ja otsis põuest oma nimekaardi ülesse. "Kuule, kui see pangajõmm peaks midagi hüppama hakkama, siis näita talle seda ja palu mulle helistada, siis ma klaarin temaga ise."
Tänusegane pastor noogutas vaid ja liigutas õnnistades käsi, lugedes mingit ladinakeelset palvet, või oli see kreeka keel, kurat, tema teadis neil vahet teha.

Kui Madis märkas, et pastor talle natuke rohkem ruumi andis, et end vabamalt liigutada, siis tegi ta ukse poole minemist. Kell oli juba väga hilja ning õhtu hakkas hämarduma.

Kui Madis lõpuks koju jõudis, siis oli veel mossis naine ainsana üleval, kuid kui ta räsitud Madist lillede; veini; ehete ja kõige muuga silmas, nagu oleks need kaubanduskeskusest just pihta pannud, siis ei suutnud ka tema ettekavatsetud litaaniat pidama hakata.
"Mis juhtus! Kas töölt lasti lahti? Presentatsioon läks nii halvasti?"
"Ei kallis!" Hingeldas Madis kuuldavalt ja pani mantli ühes ülikonnaga nagisse ja kingitused pesukorvi peale, mis ikka veel vana harjumuse pärast esikus ees tilbendas.
"Ma lihtsalt ajasin peaaegu ühe asotsiaali alla - kui koju kiirustasin - andsin tunnistust - politseis... - ei jõudnud varem!" Hakkas Madis kiiresti leiutama.
"No ma ütlen sulle kogu aeg, et ära kihuta niimoodi!" leebus naine silmnähtavalt "Noh, hea kuulda et ta ikka ellu jäi."
"Jah, koosolek ja presentatsioon läks suurepäraselt, me läheme kuu pärast Maldiividele puhkama - ja piletid makstakse kinni..."
"See on ju suurepärane uudis, head pulma-aastapäeva, hea et sul see meeles oli... aga kahju sellest... ah mis ma sind kiusan." nurrus naine juba lembelt.
"Tule istu siia aukohale, sa oled täitsa otsa jäänud. Sa ei peaks neid asotsiaale nii südamesse võtma, ta oli muidugi ise süüdi, mis ta sinna teepaele siis ronis. Kindlasti oli maani täis!" jätkas Madise naine nagu mingit mantrat korrates. Vahepeal oli ka suure sagimise peale tütar üles ärganud ja tuli vaikselt isa juurde.
"Issi, ja sa tõesti ei ajanud toda asotsiaali alla? Ta ikka jäi ellu ja on terve?"
Madis vaatas lapse suurtesse silmadesse ja vihkas ennast südamepõhjani et oli niimoodi valetanud. Kuid kuidas ta ütleb oma perele, et on just ühele võhivõõrale 5000 eurot pihku toppinud. "Jah, ta on ikka elus ja terve ning on juba kodus. Minu meelest oli ta pastor, sest tal oli krae kaelas..." ei saanud Madis jälle sõna pidama.
"Oh Jumal hoia, miks sa teda alla ei ajanud? Sellised on ju kõige hullemad!"
"Ema!" hüüatas Tiffany kohkunult. "Vabanda kullake, ma ei mõelnud seda üldse nii! Ma olen lihtsalt rõõmus, et midagi hullu ei juhtunud ning ei valitse enam oma sõnu!" ütles ema oma tütrele hella häälega ja too rahunes veidi.

Madis hakkas nüüd oma töövõitudest pikalt ja laialt rääkima, et too pastor ja tema kirik võiksid ilusasti unustusse vajuda. Ja mis tal üldse hakkas? 5000 eurot!!! "Aga vähemalt läks too tehing asja ette. Ei saa siis kõik hea ühel ja samal päeval juhtuda." lohutas Madis end mõttes. See oli Ülemiste perekonna esimene ja viimane õnnelik pulma-aastapäev, mida nad koos pidasid.