Must raamat - terves kehas terve vaim

Terves kehas terve vaim

Inimesed armastavad oma keha. Seda võib vaadelda juba sellest, kui palju reklaame on suunatud erinevate kehamõnude saavutamisele ja säilitamisele. Ei ole pärlvalgeid hambaid? - Ostke meie uuendavat hambapastat ja saage! Suurendage oma peenist/rindu teid väärivale tasemele! Ostke viagrat! Ostke see kleit/ülikond mis paneb teid nägema välja sama stiilne kui Marilyn Monroe/Charley Chaplin! Ostke see maja; tolmuimeja; auto; maal jne. ning te paistate ilus; tark ja osav ja eelkõige maitsekas! Keegi, kes on olemas ja üldsegi mitte mõttetu tegelane.

Inimesed teevad oma keha ja välimuse, eelkõige maine kallal rasket tööd, et paista võimalikult ihaldusväärsena ühtedele isikutele ja pelutavana teistele. Loomariigis kasutatakse selleks karvu; kihvu; nokki; küüniseid; värvikoode; mürki; häälitsusi ja feromoone. Tulemus on laias laastus sama. Saada võimalikult palju ja hoida võimalikult kaua enda käes.

Inimesed tahavad teha tööd, sest nad tahavad midagi saavutada. Töö annab inimesele eneseväärikuse. Kui inimese kohta öelda: "Mart on pankur", siis mida see tema kohta tegelikult ütleb. Kas seda et ta on parem rahaga kui Maarika või Mihkel? Et ta on usaldusväärsem? Eelkõige, et tal on juurdepääs inimeste usaldusele. Et tal on meelevald inimeste elude üle. Et ühe tema näpuliigutusega võib ta muuta teise mehe unistuse luupainajaks või teha lõpu ehk alguse tulevasele lootustandvale projektile või vinduvale pankrotile. Tal on võim millegi suhtes. Samuti on lood, kui me ütleksime "Mart on politseinik" või "Mart on poliitik" Küsimus pole selles, kas ta on võimeline, vaid mis ta võiks meie meelest selle võimalusega teha ja millist hüve see talle pakub. Nagu jälgiks väikese lapsena teist last jäätist söömas.

Igal inimesel on oma eesmärk, kelleks ta tahab saada. Lapsed on selles suhtes ausamad, kui täiskasvanud, kes on õppinud paremini valetama, sest see aitab end sotsiaalselt elus hoida. Kui sa annad liiga palju sotsiaalselt valesid signaale, leiad end kiiresti kellegi teise toidulaualt või vähemasti väljaspool ühiskonda. Eesmärgiks võib olla "sama ilus kui Clark Gable" või "Sama hea näitleja kui Hannes Kaljujärv" või lihtsalt "Tahan saada kosmonaudiks" sest su eeskujudeks on Neil Armstrong ja Juri Gagarin.

Mida me seejuures imetleme või ihaldame? Kas lihtsalt väliseid markereid? Raha; tähelepanu ja kõike muud - või ka selleni viinud raskuste rohket tööd, mis loona on väga ihaldusväärne. Iseenesest ei ihalda inimene näha verd; higi ja pisaraid, kuid kui nende järel oleks kindlalt ihaldusväärne positiivne tulemus, siis sellega on paljud nõus. Me tahaksime lihtsalt enne olla kindlad, kui me teeme esimese sammu, mis peaks meid viima eduni. Et, kui me alustame seda võidujooksu, selle lõpus pannakse võidukroon just meie pähe. Aga me ei julge seda tunnistada, sest see oleks liialt lihtne ja groteskne. See jätaks meid teiste sarnaselt mõtlevate inimeste ees alasti. Me paistaksime nagu omavahel purelevad koerad. Kuid see ei sobi kokku meie poolt loodud Kehaga. Selle enesepildi ja mainega, mille oleme endale ja teistele loonud.

Inimestel ei ole raske olla põllumees või söekaevur. Raske töö iseenesest ei ole ebaesteetiline. Töö kui selline on tundetu olek, mis saab oma tähenduse nendest inimestest sinu ümbert, keda hiljem hakatakse nimetama ühiskonnaks ja kelle kogutud kogemuste summat kultuuriks. Just ühiskond ja kultuur määrab selle, kas mingi töö on esteetiline ja seega ihaldusväärne või mitte. Oletame et te elate ühiskonnas kus urineerimine ja sittumine, kui selline, on pühalikud aktid, kuna on inimetele ainus teadaolev tee leida küllalt head väetist põldude jaoks. Selles külas on välikäimlad ehitatud templitena ja vetsus käimisesse suhtutakse sama tõsidusega kui kirikus käimisesse. See, kes toob esile suurema ja haisvama väljaheite on nagu see, kes muus kogukonnas tõi esile kõige ilusama ja sulnima kõlaga luuletuse või laulu. Sest otstarve ning vajadus suunasid neid seda nõnda nägema. Sellises ühiskonnas öelda klassikokkutulekul "Tead, ma töötan fekalistina!" oleks sama tõsiseltvõetav asi kui Ameerikas ütleks keegi "Ma töötan pangas CEO-na" See oleks midagi kindlat ja austust väärivat, mis annab sulle meelevalla ühiskonnas tähtsal kohal oleva eluruumi  ja -sündmuse üle. Kui selles külas on kogemus, et naabrid kipuvad vahetuskaubaga petma ja veksleid ei saa usaldada, siis kaupmehed ja pankurid ei ole nii hästi hinnas, vaid pigemini võrreldavad fekalistiga Ameerikas. Teatud mõttes vajalik töökoht, kuid parem kui ta meie lähedal ei oleks. Töö, kui lugu; kui paradigma, on eraldi väärtus.

Keegi ei taotle endale halba tööd, sellepärast et ta on kuri või halb inimene, on vaid soovid, mis ei ühildu ühiskonnaga, mis muudavad püüeldava töö või ameti kurjaks ja väheihaldusväärseks. Halvad tööd satuvad inimestele, nagu toolide mängus - keegi peab neid pidama, sest nad on ühiskonnale vajalikud, kuid kaetud negatiivse hinnanguga, kuna keegi selle ameti valdaja tegi midagi, mis pani nõnda mõtlema. Rahaahne vereimejast juudi-advokaat või pankur on selle hea näide, kuna on nii groteskne ja jälestusväärne, isegi, kui sellist inimest reaalsuses olemas pole. Niipea kui keegi seda sümbolit näeb, saab ta kohe aru, mida see tähendab. Näita lapsele klouni ja ta hüüab McDonalds; näita täiskasvanule merekarpi - Schell. Kohe on kõik arusaadav, ilma et oleks vaja lähemalt mõtelda. Kui x siis y.

Kõik tööd ei ole ka esimese astmena kättesaadavad, vaid vajavad ettevalmistusaega; hierarhiat; protsessiooni läbimist. Eks sellepärast me käimegi koolis ja läheme pärast seda ülikooli või kutsekooli. Meil on kindel eesmärk, milleks meil on vaja tunnismärke või tunnistusi, et me oleme võimelised püüdlema oma unistust. Et me vastame nõuetele. Et me oleme too rüütel säravas turvises ja valgel hobusel, kes peab päästma süütu printsessi eebenipuust tornist, kurja lohe käest. Selleks me peame läbima katseid ja selleks me teeme palju tööd. Et olla "see Teine", kes me tegelikult olla tahame. See tuletõrjuja, kes 11 septembril uljalt mehe või naise varisenud tornist päästis või seda üritades hukkus; see sõdur, kes viimast põgenevat paati kattis, et haavatud kaaslased saaksid ohutult sõjatsoonist lahkuda; see kuldne keegi, kes tegi kangelasteo, ükskõik mis see ka oli. Kuid selle miski ja kellegi pärast oli tema amet ihaldatav ja austust vääriv.

Täiskasvanud ei ole töö suhtes kunagi nii ausad, kui lapsed. Nemad ei räägi oma kangelastest, kelle pärast nad tahavad kellekski saada, vaid oma võimete olemasolust. Et temal just ongi need võimed parimal viisil olemas, et seda tööd taodelda ja ta elab sellele töökohale kõige lähemal. Teatud mõttes on see väikeste laste kemplemise sarnane, et välja uurida, kes ütles lõpmatu arv ei-d või ja-d või tuli isegi sellele, et ütelda lõpmatu arv astmes lõpmatu arv, tõestamaks viimase sõna õigust. "Ma tahan seda tööd, sest mu isa ja tema isa on seda seitse põlvkonda teinud"; "Ma tahan seda ametit, sest ma olen seisuste järjekorras järgmine"; "Ma tahan seda ametit, sest abiellusin õigusega või võitsin midagi" Täiskasvanu ei julge kunagi tunnistada, et ta tahab olla nagu keegi teine, sest see alandaks tema eneseväärikust. Laps pole suutnud veel oma eneseväärikust kujundada või oma mina nii kindlalt valmis teha, et seda häbeneda, kui ta siiralt ütleb. "Kui mina suureks saan, hakkan ma Spider-man'iks" Täiskasvanu häbeneb seda, sest tahab olla sotsiaalselt vastuvõetav. Laps ei mõtle kunagi kõrvalseisja peale, ta pole empaatiliselt selleks küllalt arenenud, et hoomata kõrvalseisja kasu või kahju. Empaatias saab aga areneda mõlemas suunas - tõsiseltvõetavaks inimeseks ja psühhopaadiks. See kõik vajab tööd ja eesmärki, mis selle töö vinnastab.

Keegi ei hakka iga päev 500 kätekõverdust; 1000 kõhulihast ja 10 kilti sörki tegema, ainult sellepärast et talle meeldib tervis. Pigemini meeldib talle tervis, et ta tahab olla sama hea sportlane kui Andrus Veerpalu või Erki Nool. Meie hirm ebaõnne ees sunnib meid rääkima, et meile meeldib tervislik toitumine ja sport, sest me olemegi sellised. Mitte aga eeskuju ja soovi pärast olla sama edukas. Saada see sama meelevald, mida iga olümpiavõitja evib kui ta tammepärjaga lennujaamas ning laulukooriga väravas vastu võetakse. Andrus Veerpalu kui olümpiavõitja ja suusataja on Keegi, keda Juhan-käib-pühapäeviti-ka-suusatamas ei ole.

Iga keha on ruumipunkt, juhatamaks teise kehani, milleks esimene tahab saada. Reaktsioon, mis otsib oma lõplikku sadestumist, mille järel pole võimalik enam midagi enamat endasse hõlmata või ära anda. See eesmärk, mille absoluutne sihtpunkt on Jumal. Sest kui me vaatleme jumala üldist definitsiooni: "Kõikjalolev ja kõikvõimas olevus, kes ainsana annab kõigele muule elavale olemisvõime ja -pinnase." Sellest edasi pole võimalik enam laieneda ega areneda. Jumal, kui see, kes teisi liigutab, jäädes ise liikumatuks, olles keskpunkt ja äärejoon.

See ei oma tähtsust, mida keegi usub või veendumusena õigeks peab. Lõppkokkuvõttes tahab ta ikkagi, et tema seisukoht oleks evitud kõigi teiste poolt ja et tema oleks esimene, kes tohib seda seisukohta evida ning omab sellele patenti, et määrata selle seisukoha Õigsust ning Õpetlikust. Seda tähendab - olla Jumal. See on iga keha sihtpunkt, kas ta siis on "usklik" või "mitte". Ka teadlased otsivad Jumalat, nimetades seda kosmiliseks teadmuseks, kuidas asjade peenmehaanika töötab, omistamata sellele teadvust. Nende jaoks on elu lihtsalt keemiline reaktsioon ja aritmeetiline liikumine võrrandis ja seetõttu huvitav ning ihaldusväärne, samas kui usklikule on see sama asi ihaldusväärne Isiku pärast, keda ta kutsub nimega Jumal. Sellega tuleb esile tema enese igatsus olla kunagi See Teine. - Isegi kui tema teadmistes ei ole see võimalus aritmeetiliselt võimalik. Kui võrrand, mis ei või kunagi anda lahendit, kuna lahend räägiks võrrandile vastu ja ei oleks sellega tasakaalustatav. See võimatu lahend ongi see, mis paneb meid hommikul ärkama ja õhtul uinuma, valmistumaks tulevaseks päevaks. Ja nii seitse päeva nädalast; iga kuu iga aasta, kuni keemiliste protsesside lakkamiseni meie kehas. Me tahame saavutada midagi, mis on ihaldusväärne ja mis meid muudab. Pärast seda oleme rohkem Jumal, kui me olime enne, kui me ei püüelnud oma eesmärgi poole.

Talupoeg põllul oli sellepärast hea ja kohusetundlik, et preester kirikus rääkis ülestõusmisest ja elust; rüütel lossis rääkis seadusest ja korrast; timukas turul rääkis aust ja häbist, surnumatja haual rääkis lootusest ja surmast. Kindlasti ei meeldinud talle maad kaevata ja suurema osa oma verest ning higist teistele jagada. Ta tahtis olla olemas. Ta otsis Kedagi, kes ta tahtis olla, kellena elamine võimaldaks hingata. Must raamat on kõigile inimestele loetav, sest ta on kirjutatud meie keeles. Mullast on see võetud ja läheb koos meiega sinna tagasi. Päevalõpus on kõik kaduv, kui viimane sõõm õhku; viimane maasikas enne kuristikku langemist või metsloomakätte - küll see on magus - veel viimane kord tunda elust rõõmu. See ongi Elu. See üksainus hetk tõvevoodis, kui sa tead, et kõik on lõpetatud ja vaatad tagasi, vaadates edasi ega kahetse, ei hoia kinni. Mida saab soovida sellele mehele muud, kui head teed; tõuse lendu lind?

Mis on mee magusus? Tegelikult on see mesilaste okse, kuid siiski söövad seda inimeste kuningad ja seda ohverdatakse jumalatelegi. Inimeste okse on tülgastav, roojates kõike, mida see puutub või millest ta väljub. Hundid oksendavad oma laste tarvis toitu välja, kes ei või tahket seedida. Vaal oksendas Joona välja, kes päästis Niinive linna, ehkki ta ise ei tahtnud. Ta ei soovinud jääda häbisse, kui Jumal osutub halastavaks ja armuliseks, ning tema ettekuulutus hävingust ei juhtu. See hävitaks tema eesmärgi, milleks oli "Olla prohvet, kes uskmatutele kadu kuulutab" Kuid kui uskmatust saab usklik meeleparandaja, on prohvet surnud. Tema järele pole tarvidust, tema töö on tehtud. Tema peab kahanema ja Teine peab kasvama.

Loe musta raamatut, kui sa soovid leida tööd, sest selle järgi on kerge elada. Kui sa ei näe; ei kuule ja ei räägi Valet, siis oled sa edukas. See ei tähenda, nagu keelaksin ma valetamise ära, kuna see oleks silmakirjalik. Kõik inimesed valetavad - isegi nutvad lapsed, sest tegelikult nad ei karda, vaid tahavad näha, kas too suur nägu tuleb teda alati vaatama, kui ta häält teeb. Eks see ole paljude palvetajate võrdpilt. Nad teevad häält et katsuda, kas Jumal neid tähele paneb. Kas Jumal on olemas? - Või on tema surnud? Nende nälg on kindlustunde järele, et nad on elus, et nende elu on täisväärtuslik ja ihaldatav. Kui ma ütlen: Ära näe; ära kuule; ära räägi, siis pean ma silmas, ära ole sellega seotud, mis ühiskonnas ei leia toetust. Kui sa ei suuda nii elada, leia endale teine ühiskond, kus sa oled omaks võetav. Muu valik tähendab surma. Kui inimene jääb vihma kätte, otsib ta puu varju; kui inimesel on külm, paneb ta kuue selga; kui inimesel on palav, võtab ta särgi seljast. Miks inimesed ei mõista seda, et kui sind ühes linnas taga kiusatakse, pöördu teise linna? Pole tarvis tõestada ja vastu vaielda. Ka kõige kõvem kivi uurendatakse vee poolt läbi, missest et see võtab sajandeid ja tuhandeid aastaid. Kui su eesmärk on saada Elavaks, siis ole nagu vesi, kes laseb end vormida; vormides oma täiuses kõiki. Jumal on vihmas, Tõde on järeleandmises. Ära pane kurjale vastu, sest haud on vastik vaadata ja teeb roojaseks. Ole järeleandlik ja sa elad kaua; pane vastu ja saad vaenlase lauba ning nime. Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nemad pärivad maad. Need, kes on vaimus rikkad, läksid sõtta ja surid oma maa eest. Nemad ei lähe enam oma põllule ja ei heida oma naise peale; ei katsu oma härgade toredust ja ei rõõmusta oma veiniaamide sisust, sest nemad läksid sinna, kust keegi tagasi ei tule. Kui juudid olid alandlikud, siis täitsid nad kogu Egiptuse, kuigi olid vähesed, sai neist suur rahvas. Kui juudid muutusid uhkeks ja ülbeks hajutati nende oma, nagu segipaisatud lõke ja põlenud halud. Seepärast on järeleandlik võidukas. Vibu annab järele, nool tabab märki. Vibu ei paindu, kuningas painutab kaela ikke alla. Rohkem võimalusi ei ole. Elu on paindumise kunst. Kunst leida oma majale õige koht, kust tulvaveed seda kätte ei saa. Kui sina väldid seda, mida saab vältida, on ka sinul hea elu. Küsimus on selles, kas sina tahad elada Seda Elu, mis sul on, või seda Teist, mida elab sinu rikas naaber? Kui kade sa oled teise elu järele ja mida sa oled nõus selle nimel tegema?

Inimesed ei tapa ega vihka, et midagi saavutada, mida neil pole olnud, vaid et saada tagasi, seda, mis arvavad endalt võetud olevat. See, mis inimesel on, on kindlustunne ja veendumus, see kaob ja hävib, kui teisel on suurem kindlustunne ja veendumus. Seetõttu anna järele, et teised võiksid sulle järele anda. Anna maad ja anna teed, et sina võiksid käia oma teed sellel maal. Kui sina ei jää teistele ette, ei jää nemad sinule ette. Nõnda võid ületada ka kõige kitsama silla, kui sa vaid järele annad, ega arva endast midagi.