Canossa-Jeesus

Kui Mihkel ühes Tiffanyga Klaabude pööningule jõudis, oli pidu juba täies hoos. - Seda oli isegi võsa taha, kuhu nad oma auto parkima pidid, kuulda. Et mitte Tiffany ilusat kleiti ära rikkuda, võttis Mihkel midagi ütlemata tema sülle ja kandis ta kogu tee majani ning andis jalaga vastu ust - uksekella siin niikuinii ei tunnistatud. Üks vanaema moodi naine tuli uksele ja lasi mõlemad soojalt naeratades sisse.
"Sa kohe nii ametlikult, kes su pruut on?"
"See pole minu pruut." lõrises Mihkel, see on Tiffany, mu klassikaaslane.
"Ah, tema esseed me siis tähistamegi. Ma mõtlesingi kuna ma sind näha saan." ütles Gerthrude Böning
Tiffany säras kogu palgest, nagu oleks ta tõesti oma jah-sõna öelnud ja nagu oleks viimane märkus Mihkli suust tema kõrvust mööda läinud.
Kui nad üle läve sai, pani Mihkel Tiffany ettevaatlikult maha ja veendus, et tema kleit on korras.
"Ära sehkenda." ütles Tiffany "Kui midagi on, siis isa ostab mulle uue."
"Võibolla võid sina seda endale lubada, kuid minu teeb ta päris kindlasti peajagu lühemaks, kui sinul kasvõi juuksekarv puudu on. Mina pean siis seda selgitama, kuhu see kadus." oli Mihkel veidi torssis. "Kas ma ütlesin sulle midagi halvasti, et sa mulle nii teed?"
"See on selle eest, et sa mind kohe välja ei kutsunud, kui mind esmakordselt klassi ees nägid. Ma tean küll kuidas sa mind jõllitasid ja siis pilgu mujale viisid."
"See pole kohting, vaid klassikokkutulek!" raius Mihkel vastu.
"Pole minu mure, mul on niigi lõbus." turtsus Tiffany naerda.
Gerthrude vangutas heatahtlikult pead ja õhkas endamisi: "Oh seda noorust, nagu esimese eesti ajal."
Kui nad käest kinni hoides edasi läksid, leidsid nad end ühe imeliku maali alt, mis seisis just selles kohas, kus tavaliselt peegel peaks olema, et inimesed saaksid enne elutuppa sisenemist ja esikust lahkumist oma korralikust kontrollida, või kui nad tahtsid välja minna, enne väljumist. Mihkel märkas, et Tiffany hoiab tal käest ja püüdis kätt lahti raputada, kuid liiga paljud inimesed hakkasid imelikult vaatama, nii et ta jättis selle sinnapaika, kui võidukalt naeratav Tiffany tema kätt pigistas.
"Nüüd oleme koos kuni surm meid lahutab" sosistas ta sarkastilisel häälel. Mihkel üksnes oigas selle peale.
Mõtete eemale viimiseks, puuris ta oma silmad sellele imelikule pildile. See oli hästi maalitud; selle tehnika üle ei saanud nuriseda, kuid selle elemendid ja sümbolid. - Maali idaküljes asus kõrge mäe otsa ehitatud loss, mille rõdul seisis paavst täies riietuses nõnda et tema hõlmad kuni rõdu all oleva väravani ja munakivideni ulatus - kuid see oli võimatu. Sellise rõivastusega oleks tal olnud ebamugav liikuda, rääkimata sellest, et niipalju brokaati oleks jaburalt kallis ja füüsiliselt raske kanda. Too paavst oleks pidanud olema pooleks murdunud, mitte nii valju pilguga alla teepeale vaatama. Ja teepeal, uskuge või mitte, jalutas alasti Jeesus, kandes oma risti. Tee oli väga reetlik; kivine ja lumine ning kohati ulatusid kuristiku serval kasvama hakanud kibuvitsad üle kitsa tee, nõnda et Jeesus pidi neist üle või läbi astuma. - Selle tunnistuseks, kuna ta oli juba poole tee peale maalitud, olid ta jalad vermeis. Pigemini Jeesus põlvitas, rist seljas, ja näis kuidagi moodi edasi liikuvat, mitte kunagi pärale jõudes. See oli maalitud pildi traagika võrreldes tänapäeva kinopildiga, mis liikus. Ta vaatas hõbeplaati raami all, millele oli kirjutatud Maali nimi: Canossa - Jeesus ja ta tabas maali mõtet. Kaks paradigmat - Jeesuse kuninglik sõit Jeruusalemma ning hilisem minek Kolgata mäele olid kokku sulatatud ühe Keisri Canossa retkega, pärast seda, kui paavst oli ta kirikuvande alla pannud. Ta pidi tahes tahtmata muigama, sest see oli väga kuratlik maal, ning tabas paljuski märki. - Ka tema oli seda nende ühiskonnas märganud.
"Kas maal meeldib teile?" Küsis Gerthrude temalt huvitatult. "Pole just palju inimesi, kes seda pilti tähele panevad."
"See meenutab mulle ühte teist maali, mida oma villas nägin." lausus Mihkel äraseletatud näol. Talle oli just meelde tulnud, et üks sarnane pilt oli ka tema uues pärisosa häärberis seinal olnud, kuid seal olid hoopis kõik kõrged riigi ja kirikutegelased reastatud ümber Jeesuslapse hälli, kui sõdurid kolme tarka ukselävel kinni hoidmas, üks karjus jalge alt läbi kiikamas. Tolle nimeks oli pandud "Jeruusalemma-Jeesus".
"See meenutab mulle "Jeruusalemma-Jeesust" ütles Mihkel asjatundlikul toonil ja ootas, et majaemand tunnustab tema kunstilist maitset, kuid see tõmbus näost kriit-valgeks.
"Kust te saate seda maali tunda, kui sakslased selle raekoja platsi peal ära põletasid??" kogeles Gerthrude nõnda, nagu oleks ta kohe kokku varisemas.
"Võibolla on minu majas selle repro, püüdke rahuneda." kohkus Mihkel proua Böningu reaktsioonist.
Koos Tiffanyga aitasid nad vanaproua istuma ja leidsid kiire käeviipe abil ka sündsa veeklaasi, millega teda turgutada.
"Teie olete siis mu venna häärberi pärija. Ma mõistan nüüd."
"Mida te mõistate?" Ei saand Mihkel aru, kuidas Gerthrude võis nii kiiresti rahuneda, kui ta alles äsja paistis langetõves piinlevat.
"Advogaat Leonidas Sumatin kindlasti rääkis teiega?"
"Kust teie teda tunnete?" hakkas Mihkel asja vastu huvi tundma.
"Ka mina pärisin kord selle maja samal viisil. Advogaat Sumatin tuli minu juurde ja esitas pakkumise, mida polnud võimalik tagasi lükata."
"Kuule te olete ise 80 aastane, siis pidi ju teie advogaat olema teie vanune, kui te selle pärisite, ja ma kuulsin et te pärisite selle 14 - aastasena. Nii noori advogaate pole olemas, eriti pärimisõiguse alal!" kortsutas Mihkel kulmu.
"Te ei saa olla kaua pärija olnud, sest muidu poleks nii rumalat küsimust esitanud." vastas Gerthrude ükskõikselt, ajas end ootamatu sitkusega püsti ja pöördus oma külaliste poole.

"Kas tutvustad mind teistele külalistele ka?" plaksutas Tiffany oma ripsmeid. Mihkel vaatas talle tühja pilguga otsa, mõeldes mida tolle hullu vanadaami viimane lause pidi tähendama. Kui Tiffany teda juba käest sikutama hakkas, siis Mihkel toibus ja ühmas: "Ja,jaa - kohe. Näe see siin on Kolumats ja Priimaa ning Eluri vennad ja siin on ka meie filosoofia õpetaja. Härra Uku Sepp. Tiffany kätles nendega, nagu näeks neid esmakordselt, ehkki nad olid kõik tema klassikaaslased.
"Miks sa nii teed?" Ei saanud Mihkel äkki aru. "Esmakordselt olen ma midagi enamat kui IQ väärtus-sedel mu aju küljes!" ütles Tiffany hooletult ja kätles ning naeratas edasi. Ta oli nagu väike õukonnadaam, kes on kroonprintsiga külla tulnud et oma alamate elusid kaeda.

Korraga see mõte tabas Mihklit, kuidas Tiffany oli kogu oma elu veetnud. Kõik need lõputud testid ja ettekanded, kus tema esseesid loeti ja tema tarkust õnnitleti. Need läksid temast mööda, sest tal polnud seda kellegagi jagada. Siin ta sai olla lihtsalt tavaline tüdruk, kes paneb pidu, nagu iga teine. Kes ei pea midagi tõestama, ega ühtki tarka lauset ütlema. Siin tunti muret vaid selle üle, kust sama ilusat kleiti saada ja imetleti tema naiselikke võlusid ja mitte ei uuritud kvarkide olemasolu ja kvasarite massi kohta, või mingi muu nõmeda asja üle, mida tavaelus kunagi vaja ei läinud. Ta tundis selle tüdruku vastu vaikset poolehoidu, kuid kohe turgatas talle pähe: "Ta on alaealine!" - Mihkel vaatas enda ümber, nagu oleks keegi talle kõrva puhunud ja siis hakkas mõtlema: "Miks ma seda mõtlesin, see pole kohting!"
"Ma lähen toon mõned joogid" ühmas Mihkel Tiffanyle, kes jäi filosoofia õppejõuga üksinda.

"Õnnitlen hea essee puhul." alustas Uku.
"Tänan." pööritas Tiffany silmi, püüdes viisakuse piiresse jääda. "Räägiks millestki muust, ma puhkan koolist."
"Kas kool on siis nii väsitav?" imestas Uku.
"Ei pigem tüütu. Ma juba tean neid asju, mida sa klassi ees teistele nämmutad. Sa isegi ei ürita neile midagi õpetada."
"Nad ei käi selleks seal koolis."
"Miks nad siis käivad seal?"
"Et saada diplom ja asuda oma isade firmadesse tööle kui KRATT - lõpetanud."
"Muide, mida sa Lao-zist ja Taodejingist arvad, tema on meie järgmise tunni teema." pilgutas Uku salakavalalt silma.
"Rääkides temast, ma tahtsingi midagi sinult küsida, sa ju nõnda tark."
"Oh Jeerum, eks ma püüa!" muigutas Uku huuli

Nõnda algas Tiffany ja Uku vaheline jõukatsumine ning mõttetalgu:

T: "Uku, miks kirjutas Lao-zi taodejingi, kui need, kes teavad, ei räägi; need, kes räägivad ei tea?"
U: "Samal põhjusel, miks Jeesus ütles tähendamissõna külvajast."
T: "Kuid see on veel hullem - seal läheb niipalju vilja raisku, enne kui peotäis kasumit teenima hakkab!"
U: "Nii see on, Tiffany, oled õigesti aru saanud."
T: "Aga? Sa ei vastanud mu küsimusele!"
U: "Tegelikult ma vastasin."
T: "Kuidas? Ma ei saa aru!"
U: "Kust sa tead, et sinu poolt korraldatud peole tuleb piisavalt noori kohale?"
T: "See on lihtne - Panen Facebooki teate üles."
U: "Kas see teada läheb ühele või mitmele inimesele."
T: "Muidugi kõigile sõpruskonnast ja ka neile, kes mu lehe peale satuvad."
U: "Aga siis sa teed ju ka palju sõnu, nagu on Taodejingis - Internet võimendab sinu lühikest kutset jätkuma paljudele."
U: "Vanasti tuli kõike teha hulga, mitte väärtuse abil, et miski vilja kannaks. Tänapäeval piisab nii vähesest."
T: "Kuidas siis vanasti niipalju raisati ja enam mitte?!"
U: "Tegelikult raisatakse tänapäevalgi, ainult et väärtusega."
T: "Ma ei saa aru."
U: "Vanasti oli niimoodi: Inimene läks põllule, külvas; rügas, tegi palju tööd - kõik said sellest osa, lõpuks ka külvaja ja tema kuningas."
T: "Keda sa pead 'kõigi' all silmas?"
U: "Kahjurid ja loomad; linnud."
U: "Viljast piisas 8 pealise perekonna ja maksude maksmiseks, mis võisid tulla igas kuus, määramatusest."
T: "Häh! Ainult sellepärast, et nad elasid allapoole igasugust arvestust ja ei seisnud endi eest. - Minu isa küll nii madalale ei langeks!"
U: "Kui palju sa oma isa näed?"
T: "Mitte palju, tal on palju tööd ja vähe aega-"
U: "Vanasti oli isadel alati terve pere jaoks aega, kuid tööd oli rohkem."
T: "Kuidas nad selle üle elasid?"
U: "Nad hindasid seda, mis neil olemas oli ja ei kadestanud seda, mis oli naabril."
T: "Kas sa tahad sellega öelda, et tänapäeval hinnatakse seda, mis on naabril?"
U: "Täpipealt!"
T: "Aga miks siis inimesed olemasolevaga ei lepi?"
U: "Sellepärast, et rahulolevale inimesele on raske midagi müüa - ta ei vaja midagi!"
T: "Miks see halb on?"
U: "Sellepärast et ühiskond on üles ehitatud tarbimisele - sellisele tarbimisele, mis taastoodab tarbimist ja ei rahulda vajadust."
T: "Mispärast?"
U: "Kui sa annad inimesele õnge, püüab ta ise kala, kui annad talle kala, siis tuleb ta üha uuesti sinu juurde, sest kala saab otsa."
T: "Oota, mu isa rääkis seda vastupidi! - Õng tuligi inimesele anda, et ta ise hakkama saaks!"
U: "Kui ühiskond eriti riik, annaks oma alamatele 'õnge' siis õpiksid alamad ruttu, et nad ei vaja enam 'riiki'.
T: "Aga riik ju aitab nii paljusid. Vaata kui palju raha kulub inimeste sotsiaal-hoolekande asutustele!!"
U: "Need on kalad ja mitte õnged."
T: "Su mõte põgeneb eest ära, ma ei saa üldse aru."
U: "Hea, et sa vähemalt üritad, su klassikaaslased andsid juba kolmanda 'ei tea' juures alla, et nad ei soovinud oma teadmatust tunnistada."
U: "Ma esitan igale oma õpilasele selle küsimuse - ja kindlasti privaatselt, et proovida tema mõttetugevust. Vastuse järgi ma hindan, kas ta on edaspidi mu klassis rahakoti või teadmiste pärast. Healt õpilaselt on palju õppida."
T: "Pea nüüd! Sina peaksid mind ju õpetama!"
U: "Ja ma teengi seda, kuid suurem osa ei võta vedu, ning maksab teiste edukamate õppe kinni. Muidu oleks see üksikutele tähtedele ülemõistuse kulukas. Pealegi on vaja õppematerjali ning miski pole parem kui ennasttäis abiturient, kes arvab, et ta kõike teab."
T: "Aga sina tead ju kõike!"
U: "Keegi ei tea kõike, kuna ei suuda kõike näha, ja seega himustada, see teeb ka teoreetiliselt kõige teadmise võimatuks. Isegi Sokrates tunnistas, et ta mittemidagi ei tea."
T: "Kuid 'mittemidagi' on midagi muud kui 'midagi'!"
U: "Ainult meie suhtumine on erinev, kuid teadmised on samad."
T: "Milleks siis üldse õppida?"
U: "Et õppida tundma teisi inimesi ja neid mõistma enda pikendusena - nõnda nagu su käsi on su keha pikendus; või jalg. Suhtumine lööb mõra sellesse lihtsasse võrrandisse ja paneb sind uskuma, et 'tema' ei ole 'mina'."
T: "Seda on liiga palju. Ehk pöörduks tagasi selle juurde, kui sa rääkisid et vanasti oli parem ja et tänapäev on tarbimise peale üles ehitatud."
U: "Sind paneb imestama, miks riik ei jaga õnge, vaid kala? - Riigi mõte on pakkuda inimestele turvatunnet ja hoida mingeid reegleid üleval, mille alusel 'mäng' käib. Selleks võtab ta rikastelt ja annab vaestele."
T: "Täpselt nagu Robin Hood! - Tema on mu lemmik kangelane, kahju ainult et ta varas pidi olema, et tal rohkem õnne ei olnud."
U: "Selles probleem ongi - õnnes. Sa tabasid jälle naelapea pihta."
T: "Kuidas õnn asjasse puutub?"
U: Robin Hood sai vargaks, et metsavahid olid purjus ja tema vibulaskmisvõistlusega välja kutsusid, kuna ta oli liiga noor, et nende meelest suurte turniirile minna. Kuid kuna nad olid liiga purjus, ei suutnud nad nii hästi lasta kui Robin ja oma viga püüdsid nad solvangutega kinni katta, mis noorde hinge ei mahtunud ja nõnda sai temast esiti mõrvar ja siis varas, kui pidi lindpriina ennast varjama ja talurahvale pistist maksma, et need teda üles ei annaks."
T: "Aga see polnud tema süü!"
U: "Sellegipoolest rikkus ta inimest tappes seadust."
T: "See pole õiglane, mida sa räägid.
U: "Sul on õigus. - kuid ma rääkisin ka riigist, mitte õiglusest."
T: "Sa tahad öelda et riik pole õiglane."
U: "Täpipealt! Riik peab olema seaduspärane, etteaimatav. Õiglus ei ole etteaimatav, sest ta muutub vastavalt olukorrale. Seadus aga ei muutu üldse."
T: "Aga miks siis riigid üldse olemas on?"
U: "Et kaitsta inimesi teise inimese eest."
T: "Miks?"
U: "Ilma riigita valitseb omakohus ja igamees teeb omaõigust, nagu tema silmis on õiglane, kuid see ei pruugi sobida üksikisikule, kes tahaks edasi elada. Selleks loodi riik, et võimalikult rohkemad inimesed saaksid edasi elada ja eksida teiste õiglustunde vastu."
T: "Aga kui inimesed eksivad ligimese õiglustunde vastu, kas ta siis ei hakka vastu?"
U: "Mitte siis kui panna ta uskuma, et reeglid on tema kasuks koostatud ja kaitsevad teda ning annavad talle tasu hiljem."
T: "Kuidas see võlukunst veel käib?!?"
U: "Sa ei ole tõest kaugel, kui võrdled seda silmamoondamisega. Mingi sarnasus riigil ja mustkunstil ikka on."
T: "No ütle siis, kuidas??"
U: "Eks ma võrrelnud elu ja riiki 'mänguga'? Igas mängus on omad reeglid, näiteks "Maod ja redelid" - veeretad õige numbri ja lähed redelist ülesse; veeretad vale numbri ja libised mööda mao selga alla."
T: "No seda teab iga titt, kuid ma ei näe, kuidas see seostub riigiga."
U: "Riikides on ka vastu võetud sellised reeglid: Õpid palju ja hästi ja õigesti ning saad hea töökoha ja su elu läheb hästi, kui mitte, siis läheb elu sul halvasti."
T: "Kuid mis selles halba on, kui väärtustatakse tööd ja õppimist?"
U: "Kõik nupud ei mahu samale ruudule, kui kaks nuppu satuvad samale ruudule, peab eelmine minema algusesse tagasi, ta saab küll lohutusviske, kuid kui sa enne 119 ruudult minema lendad, sest keegi tuli sinu kohale, siis saad sa ka ise aru, et ei suuda nii palju 'kuusi' visata ja õigeid redeleid kätte saada, et enne tagumist pärale jõuda. - Kuigi on ka sellist õnne olemas..."
T: "See on nii nõme reegel, teeb mängu nii pikaks."
U: "Kuid selle pärast see reegel ongi, et mäng ei saaks läbi - ja riik töötab samamoodi. Hoolitseb selle eest, et mäng ei saaks läbi, ja inimesed ei ärkaks ja ei hakkaks oma elu elama, vaid aitaksid seda tarindit ülal hoida. Ilma inimesteta pole ka riiki."
T: "Sa tahad öelda, et riik müüb näivust ja selleks, et saada 'võit' on inimesed nõus üksteist üle trumpama ja õppima paremini täringut veeretama, et nemad jõuaksid esimesena pärale?"
U: "Täpselt nii! Mida keerulisem on töö, seda vähem selle tegijaid vaja on, sest muidu nad hakkavad üksteist segama, sellepärast delegeeritakse tööülesanded allapoole nagu see 'lohutusvise' et ülalpool jätkuks tööd ja allpool oleksid tegijad. Kui tegijad aru saavad, et üleval elab lahedamini, hakkavad nemad ka 'mitte-töötamist' püüdlema, mis tekitab allapoole puudujäägi ja see tuleb 'väljastpoolt' korvata.
T: "Kas sellepärast ongi meil võõrtööjõud?"
U: "Jah, sellepärast täpselt."
T: "Aga meil on ka põllumehi ja torumehi!"
U: "Nad pole küllalt meeleheitel et töötada, ükskõik kui madala palga eest, et ellu jääda."
T: "Selleks on mõeldud töökaitse seadus."
U: "Eeldusel et lähed seda nõudlema."
T: "Miks peaks keegi olema nii rumal, ja ei nõudleks oma õigust välja."
U: "Kas sa astuksid Sebra peale, kui sa näed autot kihutades lähenemas ja tead, et ta ei peatu."
T: "Kindlasti mitte! Ma võin surma saada!"
U: "Isegi siis, kui sinul oli roheline ja temal punane tuli?"
T: "Elu on mulle tähtsam kui õigus esimesena teed ületada."
U: "No näed nüüd. Seepärast ei lähe ka kõik oma õigust nõudma, et neid alla ei aetaks, sest nad näevad, et ei saa seda õigust piisavalt kiiresti kätte."
T: "Ei, siin peab mingi viga olema. See ei saa nii halb olla."
T: "Minu meelest sa ei vastanud mulle, kuidas sotsiaalsüsteemi olemasolu on paha."
U: "See ei ole paha iseenesest, vaid rakendusviisi pärast."
T: "Mis rakendusviisi?"
U: "Sotsiaalsüsteem aitab sellega, et rajab hooldekodusid ja päevakeskusi, kuid nendesse mahub ainult piiratud arv inimesi. Kujutle seda, kui rannas uppujate päästmist, kus paadid on liiga väikesed aga inimestele pole öeldud, et nad võiksid jalad põhja ajada ja minema kõndida."
T: "Aga see on ju ilmselt kuritegelik!!! - Ükski riik ei tee nõndamoodi!"
T: "Ma tahan öelda, et riik küll rajab hooldekodusid ja päevakodusid, kuid mida veel saaks ta teha?"
U: "Õpetada inimesi elama, et nad ei peaks hooldekodusse või päevakodusse sattuma. Kuid mida teha siis nende asutustega? Nüüd on nemad abivajajate rollis.
T: "Ma ei tea... Kas siis tõesti ei saa midagi vaesuse vastu ette võtta?
U: "Ilma vaesuseta poleks ka rikkust; ilma surmata poleks elu."
T: "Kuidas nii?"
U: "Keegi ei rügaks hommikust õhtuni tööd teha, kui talle ei öeldaks et ta selle kaudu õndsaks saab."
T: "Nüüd sa räägid nagu ateist."
U: "Kuid ma ei käigi kirikus."
T: "Ometi tsiteerisid sa Jeesust ja Lao-zid nagu usuksid nende õpetust."
U: "Nende õpetus on ju hea, ma ei saa lihtsalt käsiraamatute kirjutatajatega läbi, kes nende koolides õpetavad, või siis kui soovid, kirikutes ja ülikoolides käivad.
T: "Aga sa ise oled Filosoofia õppejõud selles ülikoolis!?!"
U: "Ainult õiguse pärast, sinusuguseid õpilasi kohata ja neilt midagi õppida."
T: "Ma ei saanud sellest nüüd aru. Mis minus nii erilist on."
U: "Sa mõtled iseseisvalt, mitte riigi piitsa ja prääniku kaudu."
U: "Tark ja arukas õpilane teeb õpetaja tarkuse viljakaks. Kui muld on viljatu, võid sa kogu oma vilja sinna kaotada, kuid kui ta on viljakas, võib ta su ka peopesa täiest rikkaks teha. Seepärast meeldib mulle Jeesuse ja Lao-zi õpetus. Ilma targa õpilaseta sureb tarkus ühe inimpõlvega välja, kuna keegi ei mõista seda peale lausuja."
T: "Aga mida erilist olen ma sulle siis õpetanud, mida sa juba niigi ei teadnud?"
U: "Seda, et on olemas 14 aastane tüdruk, kes elab tartus, ja kes julgeb tunnistada, et ta ei tea, miks riik jagab kalu aga mitte õngesid."
T: "Mis selles nii eriskummalist on? - Kas teised siis teavad või!"
U: "Ei, kuid nad teevad, nagu teaksid ja selle ümber kogu mäng ühiskonnas käibki. Kuidas etelda paremini teadmist kalast ja õngest. Tõtt-öelda ei oskagi paljud inimesed 'kala püüda' vaid ongi terve elu teiste poolt püütud kalasid söönud."
T: "Kuidas?"
U: "Tänapäeva ühiskonna õngeks on infosüsteemid ja programmeerimine, kuid kalaks kõik sellest saadav kasu. Me oskame järjest paremini seda saadud kala toiduks valmistada, kuid mitte välja mõelda, kust leida uut õnge või püügikohta. Me küll toodame üha uusi ja kiiremaid ning sügavama pildiga vidinaid, kuid põhimõte jääb samaks. Meil pole mitte õng, vaid kala."
T: "Pea nüüd, kui kõik tegelevad infosüsteemidega, kes siis põllule läheb?"
U: "Eks ikka masinad. Kui ei leidu enam küllalt alandlikke inimesi, kes on nõus kõige madalamad tööd ära tegema ja loovutama oma kõrged ootused teistele, siis tuleb see amet kõige vähemnõudlikumale olevusele maapeal anda - arvutile. Eks ütelnud ka Jeesus: "Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa!" - oled sa kunagi näinud arvutite ametiühingu koosolekut või kooskõlastatud streiki. Kui arvuti streigib, siis ta vahetatakse välja, ja keegi ei kirjuta lehes, kui suur vereimeja oli tema tööandja, et ta arvutiõigusi rikkus."
T: "Arvutil pole mingeid õigusi."
U: "Sa tabasid naelapea pihta. Vanasti olid inimesed sama väheste õigustega, kui arvutid tänapäeval. Neil lubati ainult minimaalselt elada, kuid nad olid õnnelikud. - Nüüd on nad õnnetud, et pole seda unistust kätte saanud, millepärast üksteist mutta trambivad. Eks käi sinagi selles koolis, et su vanemad soovivad, et sa oleksid edukas."
T: "Mis selles siis paha on?"
U: "Kui sina oled edukas, siis sa täidad selleks loodud töökoha, ja isegi kui keegi veel on nii edukas, siis temale seda ei anta, sest muidu peaksid sina lahkuma. - Ja kui sulle hakkab meeldima, mida sa teed, siis sa ei lase kedagi oma koopasse ronida. Toimub klassivõitlus, kus peale ei jää mitte oskuslikum vaid kavalam.
T: "Kas me siis oleme nagu loomad?"
U: "Nagu hingestatud loomad."
T: "Kuidas sa võid uskuda hinge, kuid mitte olla usklik."
U: "Usklik olemiseks, peaksin ma kuuluma organisatsiooni, kui sa ei või nõustuda kõigi reeglitega, mille järgi organisatsioon elab, siis sa ei astu sinna sisse, ja nõnda sa ei olegi usklik. - Kui nüüd need 'usklikud' tunnistaksid, et mina olen ka nende sarnane, siis paneks see nende olemisviisi kahtluse alla ja sunniks muutustele, kuid muutused tähendavad ka võimu ja varanduste ümberjagamist. Keegi ei taha keset mängu reegleid muuta, kui ta arvab end võitmas olevat.- Muidu võib ta end leida stardi ja mitte finišijoone poole jooksmas."
T: "Ja sellepärast on meil riik?"
U: "Sellepärast jah."
T: "Ma pean selle üle mõtlema,..."
U: "Ma olen nii uhke sinu üle, et sa oled mu õpilane."
T: "Oled sina alles hull, vana."

Mihkel jõudis jookidega tagasi ja vaatles õpetajat kahtlustavalt, kuid see oli nagu vana rahu ise ja ei näidanud millegagi välja, kuidas ta viimase repliigi oli ära teeninud, mille ta oli kõrvaga kinni püüdnud. Edasi nad rääkisid tühjast-tähjast. Presidendi koertest ja ministri kassipoegadest ning mõne ärika kuldkalakestest. Liikudes rahvasummas ringi, saatjaks tümpsuv muusika, ei võinud Mihkel jätta imestamata, kuidas see vana naine seda talub. Sellises melus elamist. Tiffany oli aga nagu üks suur naeratus, ümisedes ja kepseldes muusika rütmis, nagu oleks see tema esimene kord. - Võibolla ei lasnudki ta isa ja ema teda mujale kui vaid olümpiaadidele, turgatas Mihkli peast läbi. Ja ühes vanema vennalikus tundepuhangus, võttis Mihkel nüüd ise Tiffany käest kinni.
"Kas ma võiksin paluda seda tantsu, Tiffany?"
"Aga loomulikult, Mihkel!" lausus Tiffany avalalt naeratades ja nad pöördusid toa keskele ning hakkasid ühte eriti aeglast valssi tantsima.
Ta tundis talle kaasa. Tema jaoks oli see järjekordne pidu, ei midagi erilist, aga Tiffany jaoks oli see maa ja ilm. "Küll võib tarkus ikka üks nuhtlus olla!" mõtles Mihkel mõrult ja tõmbas tüdruku endale lähemale, nagu tahaks teda kogu maailma eest kaitsta.
Tema püüdles tarkust, et inimestele teadlikkust kinkida, kuid siin oli üks loomulik tark, kes tahtis olla lihtsalt tüdruk, tulevane naine, aga mitte aju, nagu ta oma sõnadega ütles. Kas polnud see mitte kurb ja irooniline, nagu pilt seal esikus, kus oleks pidanud olema peegel.