I
Uurija peedistas Juri Nikolajevit mõnuga ja näitas talle kõiki toimikuid, mis ta oli suutnud kokku koguda ja mida erinevad uurijad olid kahe aasta pikkuse tööga saavutanud. See kord oli see nurjatu neil käes ja ei aita teda ei ussi- ega püssirohi!!
"Tunnista üles, Pedofiil." kuid sai kaasuurijalt hoiatava mitteverbaalse märkuse ning muutis tooni.
"Sa vist tahtsid öelda "Lapse väärkohtlemises kahtlustatav" -- sest ma pole veel midagi teinud..." mõmises Juri Nikolajev läbi oma rasvaste näkku kleepuvate juuste "Veel!" koketeeris Kaasuurija ja seletas teda üle sarvraamide. Kuigi ta oli ea poolest ehk juba 50ndates, näis ta ikka kusagil 37 piirimail. Ta seiras kahtlusalust uuesti rangel toonil ja tema silmad tõmbusid kissi. See oli rohkem professionaalne hukkamõist kui kirglik vihkamine, mille ta oli Vastutava Uurija hooleks jätnud. Ta oli seda ametikõrgendust nii kaua noolinud, ja ka ära teeninud, ning kaasuurija ei tahtnud seda ära rikkuda. Ta oli juba oma ametikohaga rahul ning ei soovinud enam kusagile ... tema mees juba nuttis kodus, et kus nende kolmas laps on. Võib-olla isegi läheb varakult pensionile. Kuid siis tuli ta tagasi sündmuste keskele: "Kas sa ikka tead, kus sa oled, ja kui tõsine sinu olukord on et niimoodi sõnu loopida. Ma vist ei pea ütlema, et teil on õigus advokaadile..." Uurija kargas lause vahele. "Just, mis sa arvad, et sa siin niisama meie aega raiskad!"
Juri Nikolajev seiras nais-kaasuurijat mõtlikult ning siis Juhtivat Uurijat muigvel sui. ja lasi välja kõige mugavama "No ja mis siis, sai seal pisut müratud..." et mõlemal Uurijal, vaatamata nende elukogemusele jäi hetkeks karp lahti. Kaasuurija pidi Juhtiva Uurija saatma välja jahtuma ja kohvi tegema, sest tema veresoon meelekohal tuikles ohtlikult. Veel üks hetk, ja ta oleks üle laua hüpanud ja kogemata kahtlusaluse vabaks lasknud.
"Miks sa seda tegid?" küsis kaasuurija malbel kuid resoluutsel toonil. "Milleks sul seda vaja oli?"
"Kõik ei ole nii professionaalsed..." tähendas Juri Nikolajev meelitavalt ning mängis oma silmadega tantsu ümber naise huulte; nina ja kaela. kuid see ei paistnud oodatud muljet avaldavat.
"Oh, palun, ma olen juba abielus poisu..." tähendas Uurija ning vaatas teda jälle rangel ilmel.
"Pole päris sinu maitse, mis?" tähendas kahtlusalune, "Ta on kindlasti--" kuid Juri Nikolajev pidi lõpetama, sest sai nii külma tülpinud ülalt alla pilgu, et taipas, see naine ei lähe ühegi meelituse ega mõnituse ohvriks.
"Tuleme jälle tagasi selle õhtu juurde, kus kõik sinu sõbrad hukka said."
Vari langes mehe näole ja ta urises endamisi: "Jobu..." ning ohkas raskelt, kui ta tooli sisse nõjatus ning käed rinnul risti lõi.
"Kas see oli vabandus, või kuidas seda mõista?" eksamineeris Kaasuurija edasi.
"Ah ei!" rehmas Juri Nikolajev nagu mingist lummast ärgates... "Ma pidasin seda pussikangelast silmas..." ja ta mossitas edasi. "Kui teda poleks olnud, oleksime kõik veel elus. Uurimise all, kuid ikka elus. Kõik teised oleksid võib-olla juba väljas..." Ja ta õhkas endamisi "Ei tea mis riideid Magdalena praegu kannab--" kuid kaasuurija tõi ta tõelusse tagasi.
"Väga tore, et sa kellestki oma näruses elus veel hoolida suudad -- kas sa ka teadsid, et eile õhtu surid Maarjamõisas oma haavadesse kaks sinu jüngrit. Kolmas on veel kriitilises seisus, kuid kuidagi moodi ei saa me tema andmeid kätte. Ehk saad sina mind aidata." Kaasuurija libistas tüdruku pildi, mis oli temast sündmuspaigal enne pussikangelase põgenemiskatset tehtud ja sülitas, nagu langetõbine.
"Oh sina türa, nad tõesti tegid selle ära!!" Mees ei suutnud uskuda, sest tal olid mingid võimed olemas, ja need piirdusid ainult fotodel aurade seletamisega. See oli kõige algelisem oskus, ja ta ei osanud seda kuidagi moodi rakendada, sest tal polnud kehtivat lepingut. Miskipärast ei olnud Vanaöelus ega ükski teine vaim temast suuresti huvitatud. Ta ei suutnud seda hoomata, arvestades tema õnne naistega.
"Tegid mille ära?" Küsis Juhtivuurija kes oli tulnud kahe Espresso-Kakaoga tagasi ning ulatas naisele tema oma. Nii kui viimane oli ühe lonksu võtnud, saatis ta süüdlasele väga mõõratud hapu kassi näo. "Mitu korda pean ma sulle rääkima, et ainult Espresso, mustalt ilma suhkru ja kooreta. Sa võid seda Kakaod sinna endale vahele panna!!"
"Oh jah. Ma unustasin, et sulle meeldib ainult must." ütles Juhtivuurija kohmetunult ja saatis jälle küsiva pilgu.
"Päevakangelane hakkas meile sellest..." Kaasuurija sahmis paberites "...kasutajanimi Kaguya kohta rääkima. "Kes ta on, kus ta pärit on ja mis ta siin teeb?" ."
Juhtivuurija võttis mõnuledes oma koha sisse, sest tema äraolekul oli asi looma hakanud. Ta oli vaikselt imetlenud, kui hästi see naine oskas tööd teha, ehkki tema staaž oli kõrgem. Kuidagi suutis see naine paremini ülemustega läbi saada ja edutamise edutamise järele ära põlata. Ta oleks pidanud ammu olema keegi Juhtivtöötaja, kes Presidendilt Valgetähe Ordenit vastu võtab ja Poliitikutega kätleb. Aga näe, tema vilistab selle peale ja tahab eesliinil olla ning mingite pedofiilidega ajusid treida. Aga nüüd oli tema kord hiilata. Ehkki see natuke lõikas, et Piret ka asjasse segatud oli. Piret Havila-Küngas, mis oli väga tavaline nimi nii erakordse ametikaaslase kohta, kes suutis 287 tundi kuus 12-14 tundi päevas töötada. Oleks võinud mõelda, et tegemist on küborgi, ja mitte inimesega. Ja selle juures veel perekonnale ka aega leida. Tema oli ka abielus, ja lahutuse äärel, kuid nii hästi ta ka ei suutnud oma 200 tunniga. Naine lihtsalt ei lubanud nii palju töö juures "logeleda", nagu tema seda nimetas. Sest kui raske see pedofiili püüdmine ikka on. Püüad kinni; loed õigused ette ja lööd haamriga pähe, kongi ja järgmine... Ta oleks tahtnud puhtalt selle lause pärast oma naise ära kägistada, kuid pidas paremaks Ritalini närida, sest ta oli suitsetamise maha jätnud. Ta oli juba ühe kahepoolse südamerabanduse üle elanud ja kuidagi tagasi tulnud. Polnud vaja oma töö pärast hauda minna.
"Pole mõtet..."urises Juri Nikolajev solvunult "Ta on juba surnud.
"Keda sa nii mehiselt kardad? Veel hetk tagasi võtsid meid mõlemaid rinnaga ette." tähendas Piret julgustavalt ning Karl Eduard irvitas parastavalt õelat muiet suule torgates, kuid võttis selle sealt kohe ära, kui sai Piretilt väsinud pilgu ja võttis professionaalse hoiaku. Võinuks arvata et Josemite Sam asendus Agent Smithiga, nõnda et isegi Juri Nikolajev suu poikvel teda imetlema jäi, kuidas mees ta ette võtab. Ta oli lootnud mehe liimist lahti lükata, kuid nüüd pidi ta enesetapu ära unustama ja kartma, et ta siiski saab duši all surnuks susatud, nagu talle juba ähvardusi kongi karjuti. Kõik teadsid, mille eest ta uurimise all oli.
"Kurat on nad ära võtnud. Seepärast need kaks eelmist ongi surnud... ja see Kaguya on järgmine. Temast on kõige rohkem kahju..." Piret kirjutas oma märkmikku "kurat" ja lisas küsimärgi.
"Ja kuidas see "Kurat" nad ära võttis? Sa oled siin sõprade keskel..." Karl Eduard isegi ei liigahtanud selle nalja peale ning soostus sõbralikult jätkama, nagu teeksidki nad oma tööd tandemis, ehkki enne oleks ta peaaegu närvid läbi söönud. "Kui te annate meile piisavalt infot, võib rääkida isegi tunnistaja kaitsest..."
Juri Nikolajev tegi maniakaalse grimassi ning luiskas tehtult. "egas mina kitu ole..."
"Sulle vaatab vastu eluaegne karistus lapse väärkohtlemise; kahe registreerimata 9mm Glock'y omamise, koos 4000 9mm kuuliga, Organisatsiooni juhtimisega, kelle omandist me leidsime hulganisti lapspornot ja amfetamiini... Parem ütle meile, millise paragrahviga sa ei ole sinasõber, et oleks kergem sulle väärilist karistust määrata." Ja kui Juri Nikolajev ikka ei paistnud taltuvat, andis talle Piret sooja usutluse: "Kas sa tõesti tahad selle Hanna-Magdalena ka minema visata? Kui sa seda enda pärast ei tee, siis anna see "Kurat" tema pärast üles. Äkki hakkab sul isegi parem.." kuigi ta ei paistnud väga veendunud.
"Ma ei tea, kuidas Kurat seda teeb, ja ... " kuid ta jättis targu lause lõpetamata. Ta tahtis ka inimene olla.
"Ja sa ei ütleks, isegi kui teaks." lõpetas Karl-Eduard nohinal ja täitis ettekannet. "Kahju tegelikult, sa oleksid võinud isegi oma tüdruk-sõpra eemalt näha,..." Piret nõustus sellega ".... aga kui sa pead nii kõva meest mängima, siis me lubame sul veel natuke mõelda, ehk homme on tänasest targem, kui sa kohtuniku ette astud."
Ja sellega oli tema ülekuulamine jälle läbi, ning ta pidi oma võimalikule surmale vastu minema. Ta palvetas, ehkki ta ei uskunud isegi Iseennast, rääkimata Jumalast või Kuradist, et see oleks kiire ja valutu, ja mitte midagi võigast.
II
Hanna-Magdalena vahtis oma kinganinasid ja lasi oma isal endaga riielda, siis istus ta söögilauda ja ei katsunud isegi kahvlit, vaid seletas alistunud ilmel oma ema, kes talle järgmise poole tunnise tiraadi andis, enne kui tal süüa lubas, ainult et teda veel ühe poole tunnise tiraadiga kostitada, kui ta seda uskuma jäi ning õhinal kahvli järele haarata ja siis veel ühe. Kui ta ema oli niimoodi kaks tundi vahutanud, talutas mees oma nutust vappuva naise köögist minema ja jättis tema üksi jahtunud hakkliha hautist sööma. Ta ohkas endamisi ja mõtles oma Juri Nikolajevi peale, kuidas tal vanglas olla võiks ja lõpetas siis ühe hingamisega oma toidu, nagu oleks ta saumikser, kes selle peenestas ja fekalist, kes selle voolikuga sisse imab. Ta polnud päris sellist verepulma tahtnud ja ta ei teadnud, millise ilmega ta pidi oma klassi kaaslasi ja õpetajaid kostitama, ja mida nemad suvatsevad talle vastu panna. Vähemasti oli ta nüüd selle Tiffany Ülemiste kasvandik -- tema ikka mõistab tema kannatusi. Tema ju ka võttis endale noorelt mehe ja sai lapse.... kahju, et ta isa selle maha lõi, aga siiski. Vähemasti on tal Tiffany Ülemiste, isegi kui tema vanemad teda üldse ei mõista ega oska hinnata. Mõtles Hanna-Magdalena torssis ilmel ja unistas sellest, kuidas ta samuti ülikooli ukse jalaga kinni lööb, nagu tema Kangelanna seda oli teinud, nõnda et sellest ikka veel legende räägiti. Tema I-Phone 7 helises Tiffany Ülemiste nõudliku helinaga. Ta oli pannud Bachi Toccata ja Fugue D minooris. Kuigi see oli ainult 31 sekundit algusest, sest tema meelest võttis see tema kangelanna iseloomu veenvalt kokku. Ta oleks tahtnud, et issi ostaks talle sünnipäevaks Iphone 13e kuid nüüd ta võis sellest vaid unistada. Ta tänas oma õnne, et tema praegunegi oli veel alles, koos kõnelimiidiga. Ju vist issi arvas, et seda on tema uue Mentoriga suhtlemiseks vaja. Ta võttis kõne vastu ning leppis nende järgmise kohtingu kokku, nagu Tiffany seda oli hakanud Facebookis nimetama. Tema meelest oli see nii julge ja naljakas, et ta oli nüüd "Tiffany Ülemiste Tüdruksõber" Ainult tema Tiffany julges moraalile nii laia kaarega kuseda, nagu ainult Kalevipoeg suutnuks. Kui ta oli endamisi naeratades Iphone'i hellalt jälle tasku libistanud, kuulis ta isa ähvardavaid jalasamme liginemas ja talle tuli meelde... Ta vandus endamisi, kuid vaikselt, et see siin lubatud polnud ja asus vilkalt oma taldrikut metall nuustikuga küürima, et hangunud toidujääke sellelt lahti saada. Ta ei unustanud isegi Fairy's kasutada. Kui isa lõpuks omadega kööki pärale jõudis, et oma kallist tütrekest seletada, oli Hanna-Magdalena vagura tallena kõik omale kohale asetanud, ja isegi sammukese segistist eemale astunud, nagu tahtnuks pakkuda isale võimalust ta töö üle vaadata, kuid sai laisa käeviipe, mis pidi tähendama "Olgu." Ta siiski ei julenud veel oma isast mööda minna ja jäi võimalikku uut tiraadi ootama.
"Ütle mulle, tütar, ..." sõnas esimest korda muldvana ja väsinud mees laua taga istet võttes, olles selleks laua alt tabureti võtnud. Nende rahalist seisukorda arvestades oli see köök väga spartalik. Nad elasid vanas 5 toalises Hrustšovkas, ja Hanna-Magdalena ei mõistnud, miks tema isa ei võinud nagu Madis endale sama uhket maja lubada?! "...mida olen ma sulle liiga teinud?" Ja küsitletu ei saanud nii isiklikust ja südamlikust küsimisest aru. "Miks sa vihkad nii mind, oma ema, kui ka ennast nii palju, et tahad endale vee peale tõmmata?" Ka seda ütles ta pigem ehtsa huvi kui etteheitega, ning Hanna-Magdalena ei teadnud, mida sellisele küsimisele vastata. Ta ei oodanud, et leiab eest nii murest murtud mehe, ja mitte uhke Firma omaniku, tänu kellele, tal oma klassikaaslaste ees nii palju uhkust üle jäi. Sest tema võis endale niipalju rohkem lubada -- ja pealegi olid tal väga head hinded -- võib-olla mitte nii head kui tema kangelannal Tiffany Ülemistel, kuid siiski võis ka tema kella 4ni öösel pidu panna, et siis värskelt järgmisel päeval tunnist osa võtta. "Sa ei tea öelda." tähendas tema isa pigem nentides, kui süüdistades. "No olgu. Anna siis meile teada, kui sa otsustad oma perekonna nime vääriliselt käituma hakata." Ja seda öelnud, tammus isa köögist minema ja Hanna-Magdalena hiilis kikivarvul oma tuppa ja pani ukse lukku, et siis oma iidoliga messima hakata. Ta sai lingi ühes uue konspektiga ja asus seda õhinal endasse neelama. Tiffany Ülemiste enda meistriteos.
III
Kuidas luua omaenda moraalinorme -- Austusavaldus Nietzschele.
"Seda võid sa kasutada oma Filosoofia õppejõule meeldimiseks" oli lehe algusesse susatud. Alustuseks on sul 19 aastane Abipastor, kes on elanud borduelu ja oma tüdruksõbrale, kes on pastori tütar, lapse teinud, kes kui see avalikuks tuli, end suurest häbist ära tappis, et ta ei saagi enam kuulsasse ülikooli minna. ja et tütre isa ja vanemate kogu ei tahtnud selle sitaga tegelda, lükati ta ühte Suvelaagrit ühes vanas katedraalis kantseldama, mis koosnes 40 tüdrukust, vanuses 14-17 ja 83 poisist vanuses 11-22."
Hanna-Magdalena kortsutas kergelt kulmu, sest ta ei suutnud hoomata, kuidas ta selle oma õpetajale pähe määrib, ilma et teda ilmse Pedofiiliale õhutamise eest koolist välja ei visataks. Kummatigi, arvestades hiljutisi sündmusi, ei saanud ta uut skandaali lubada. Ta ikka veel kihvatas selle nägemuse pärast, mis köögis aset leidis. Ta polnud veel kunagi oma vanemaid nii endast väljas kohanud. Nagu tüdruku mõtteid lugedes, jätkas tema Kangelanna. '
"Ära muretse selle pedo-värgi pärast, sest tolle noortepastori profiil on hoopis, et ta siiralt kavatses abielluda tolle 24 aastase tüdrukuga, kes oma sündimata lapse hauda kaasa võttis. Kiiksuks oli hoopis see, et tüdruk oli vanem, kui poiss, kuid jäta see hiljemaks. Las nad keevad oma enese sapis, kes sellest filosoofilisest katsest aru ei saa. ^^"
Selle selgituse peale võttis Hanna-Magdalena mõistvalt noogutada, kuid ei olnud päriselt veendunud, kuidas see asja paremaks teeb. Ettekanne jätkus:
"Niisiis, see noortepastor, kes teiste ees mehiselt oma leina varjab, sest kuidas sa seda selles kontekstis ikka tunnistad, laseb end Kalevi alla panna, ning selle Suvelaagri kolm juhti juba valmistuvad teda kõigile tutvustama, kui veel kaks täiskasvanut sisse tormavad ja kiiresti seletavad, et maailm on otsa saanud! Corona on muteerunud, ja esiti lähevad inimesed lolliks ja hakkavad märatsema ja kaklema ning siis surevad maha ja hakkavad kõiki marutõbiselt taga ajama maha murdma ja ära sööma..."
Hanna-Magdalena haigutas veidi, sest talle polnud kunagi Resident Evil meeldinud ja selle stseen kristlasest pastorist, kes oma -- oli see õde või ema või naine -- toitis ja elus hoidis, selle asemel et oma vannet austada ja minna tänavale ellujäänuid otsima, et neid oma kirikusse peita. Kuidas ta ei saanud aru, et see laip teeb liialt lärmi, kui ta oma kammitsetud istmel niheleb ja võib rohkem temasuguseid ligi meelitada. Ju siis kristlased ongi nii topakad... Vähemasti tema Tiffany oli ägedam.
"Vaikselt omavahel nõu pidades, otsustavad need viis täiskasvanut "Väravaid vaatama minna!" kuid seda sa ei või kohe auditooriumile ütelda, sest see rikub nende reaktsiooni ära. Lase neil õigeid küsimusi esitada, et tõele jälile jõuda. OwO"
Hanna-Magdalena hakkas totakalt irvitama ja tema irve laienes nagu haigutav kuristik, kui ta edasi luges, sest tal hakkas koitma, mis toimub.
"Katedraal, milles nad praegust on, on ainult suur saal koos keerdtrepiga teisele korrusele, kus on koor ja selle taga ainult kümme ruumi. Üks on nii öelda kantselei; üks on Muuseumi rekvisiitide jaoks, sest selles katedraalis on Flagelatsiooni esemed, mis hiljem relvana marjaks ära kuluvad, kuid jällegi, seda tuleb küsida, sina ei või ette öelda!!"
Hanna-Magdalena pani oma Iphony kõrvale, otsis oma mapi välja ning kirjutas ilusa Verdana kirjastiiliga voogavalt ja täpselt märkmeid, et oma pähe tulnud mõtteid üles võtta ja hiljem üle küsida, nagu Tiffany oli teda õpetanud. Seda teinud, võttis ta jälle Iphony ja luges edasi.
"Päris kindlasti pole seal, ei pesuruumi ega vetsu ega midagi muud selle sarnast. Kümnest ruumist ainult 7 on nii öelda eluruumid ühe voodi ja laua ning tooliga nii 6x6m -- aga sinul on ju 123 teismelist erinevates vanustes ja noortepastor. Sa ei suuda neid kuidagi moodi sellesse hoonesse elamiseks ära mahutada."
Hanna-Magdalena sukeldus jälle oma kirjutatud konspekti ning tegi märkmeid ning jätkas lugemist.
"Need argpüksid läksid siis "Väravaid Vahtima" ja hoopis võtsid kõik toidu ja esmaabi tarbed, mis abihoonetes leidusid, et siit uttu tõmmata. Las siis pedofiil nii öelda majandab, sest nemad ei kärva nii väikeste ressursside pärast, et neid nii paljude vahel jagada. Kui kõik teised, ühes noortepastoriga aru saavad, et miskipärast ei tule Vanemad enam tagasi, alles siis sa pakud kolm valiku võimalust: Üks -- Las Minna sest kõik on ju kadunud, kepi libusid ja oota oma kindlat lõppu, Maailmalõpp!!" Kaks -- Mõtle välja ilmutus, et asuda seda kogu juhtima, et päästa niipalju kui suudad, sellest hiljem lähemalt. Kolm -- Kombinatsioon kahest eelmisest, jättes otsustamise kellegi vanema; targema või motiveerituma hooleks. See on ujedatele, kes ei taha ise midagi teha ega otsustada."
Hanna-Magdalena kirtsutas nina ja mõtles selle üle, mida ta just oli lugenud ja keris tagasi, et olla kindel, et sai kõigest õigesti aru. Võib-olla järgneb selgitus, mis sellest kamarajurast mõista tuleb ja tüdruk jätkas lugemist.
"Kindlasti sa mõtled, need küsimused on ühemõõtmelised, ja mõeldud ainult 19 aastasele noorte pastorile vastamiseks? Ei ole! Need on kolme mõõtmelised!!"
"Kuidas saavad vastuse variandid olla kolme-mõõtmelised?" küsis Hanna-Magdalena endamisi ja luges huvitatult edasi.
"Tegelikult on tegemist simulatsiooniga, aga seda sa saad ütlema alles kõige lõpus, kui sa oled auditooriumi küllalt jooksutanud. Tegelikult pole keegi surnud ja mingit zombi apokalüpsist ei ole, vaid tegemist on nii öelda uhiuue neuraaltestiga et eksamineerida sinu teadmisi moraalinormide kohta, elulähedases ekstreemolukorras, kus näiliselt ükski moraalinorm ei pea paika, kuid kuidagi moodi pead sa need endised moraalinormid neile 40 tüdrukule ja 83 poisile meeldivaks uskuma; etlema ja juhtima. Tegelikult oled sa lausa selle enesetapjaga abielus ja kõik asjaosalised on täisealised. Nad on lihtsalt nõustunud selle eksami jaoks olla nii öelda "Alaealised" Aga seda ei või ette öelda, Las usuvad, et kõik on päriselt UWU"
"No see võib isegi minna..." ümises Hanna-Magdalena ja itsitas endamisi. Selliste trikkide pärast ta Tiffany Ülemiste sarnane olla tahtiski. Tema poleks kunagi suutnud nii kuratliku filosoofilise testiga maha saada. Ta jätkas lugemist.
"Niisiis, mis on tolle 19 aastase leinava noortejuhi esimene probleem. Kindlasti tema minevik. Täiskasvanud küll ei jõudnud ette öelda, kes ta selline on, ja keegi veel ei tea, mis tema juhtimisvõimed on, aga 22 aastaste poiste hulgas on 3 poissi, kellest üks on täpselt selle surnud Tüdruku 24 aastane vanem vend. Ilmselgelt temal ei ole sinu vastu mingit armastust, ja sa pead tema esimesena enda poole võitma või kuidagi nagu Kuningas Taavet Hetiit Uuriaga tegi, zombide lõugade vahel hukkama, et ta ei saaks su autoriteeti nurjata. Sest sinu põhiline probleem on --Sina oled üksi ja ainus autoriteet, kes suudab noortele seksuaalset mandumist keelata, ja kui see fakt neile koitma hakkab, on sinuga aamen. Sinu põhiline ülesanne on selles mõttearenduses võimalikult palju mõjujõudu genereerida, et keegi ei tuleks mõttessegi, et nad võiksid keppida. Sest see peab moraalinorme läbi proovima praktikas, mis piiblis on ära tähendatud teoorias."
Sellega pidi tüdruk nõustuma. Talle meeldis see rohkem, et peategelane, keda ta mängima pidi ja teistele pakkuma, polnudki paadunud pedofiil ja retsidivist. Ta nõustus ka sellega, et esiti ei jäägi neil leina ja tähtsamate küsimuste keskel sooline läbikäimise jaoks aega üle. Sest nad peavad enne valima endi seast grupi, kes võttes flagelatsiooni vahendid relviks, lähevad abihooneid uurima, et siis avastada: "Söök ja ravimid on kadunud!! Neil on nüüd nii öelda kõigi jaoks voodid ja pesemisvõimalused ning vesi ja vets -- ja kui see kord on paika pandud, mis järjekorras saab pesema, siis ei peagi nad katedraalis üksteise haisu kannatama. Aga pole toitu, ja pole insuliini, sest kaks õpilast 1 11 aastane paks poiss ja 1 14 aastane tüdruk on suhkruhaiged ja neil mõlemil on ühe nädala varud kaasas ja ka vutlariga vööl, seega üks nädal on hooleta. Ta luges edasi ja võdistas.
"Mina küll ei hakka suhkruhaigeid hukkama, et ressursse nii kokku hoida, aitäh!!"
Kuid ta pidi sellega nõustuma, et kui ta kuskilt apteegist piisavalt seda ainet ei leia või Velskrit, kes suudab seda ise valmistada, siis pole neil suhkrutõbistel pikka pidu loota. Ta luges edasi ja mühatas irooniliselt Anarhisti peale, kes ühtlasi oskab insuliini valmistada. Aga seda ei võinud jälle öelda, vaid auditoorium pidi küsima. Ta pidi endalt küsima, kas on ikka niipalju arusaajaid, kes heas usus, kõik need õiged küsimused sellisest nihilistlikust kõrbest kaameli meelekindlusega üles otsivad, enne kui ta Pedofiili pähe risti lüüakse. Kuid see mäng vääris küünlaid. Kui ta saab ikka selle testi täies pikkuses õpetajale ette kanda, siis kes teab. Äkki isegi avaldab muljet.
Siis ta luges õpetust, kuidas Motojõuk endale palgasõdureiks palgata ning nende isainstinktile rõhuda, et tõesti keegi ei saaks neist bordelli teha. Talle meeldis ka see, et Tiffany oli lahti seletanud, kuidas kõik grupid hakkavad naturaalselt oma instinkte kultiveerima ja ei lasegi noortepastoril halvale teele minna, isegi kui ta tahaks, sest vanemad hakkavad nooremaid kaitsma, nagu oleks tegemist nende oma lastega, sest ka nendele hakkab koitma, et tsivilisatsioon sai hukka. Sina pead neid vaid ühelt ürituselt teisele jooksutama, kostitades neid oma "ilmutusega" et kusagil on tõotatud maa, võibolla Coronast laastamata sopike, kus te saate hinge tõmmata, kuid esialgu peate lähemas piirkonnas nii öelda ressursse koguma, enne kui te nii öelda välja rändate. Et näha, kas tõesti on apokalüpsis terve maailma suurune, või hoomab ainult ühte maakonda. Talle meeldis ka see, kuidas nende viie argpüksi tagasitulek ja peategelase minevikuga konfrontatsioon ei tapnud päriselt tema autoriteeti, sest selleks ajaks oli ta suutnud neid hästi juhtida, ja keegi ei jäänud rasedaks, sest et mõni imal Hentai süzee, kuidas ei saanud kuidagi moodi coitust vältida. Võibolla tõesti õppejõud heldib ja see avaldab oodatud muljet...
IV
Kui õppejõud Hanna-Magdalena konspekti luges, koos täienduste ja õgvendustega lõplikku versiooni sellest Fenomenaalsest Filosoofilisest Testist, siis pidi ta mehiselt end tagasi hoidma, et mitte selle 147 lehekülge pika toimikuga tüdrukule kõrvakiil anda ja ta nägu täis sõimata. Ta tundis kohe selle puu tagant Tiffany Ülemiste kõrvad ära, et see on tema mõjutus ja töö. Kes muu oleks võinud panna tüdrukut midagi nii haiget välja mõtlema, kummatigi kui see oli isegi võimalik, sest tema ei hakka selle pärast ei Tüdruku mainet ega oma karjääri maksma panema, et Tiffany Ülemiste saaks praalida, kui suured ajud temal on, ja mida tema suudab Nietzsche filosoofiat tarvitades välja pakkuda. Ta leidis enda toimiku sahtlisse panemas ja sealt klassi hinnete raamatut võtmas, kuhu ta kiiresti kolm rasvast A'd maalis ja vaikselt õhinal tüdrukut õnnitles, et ta nii hästi oma mentori jälgedes tantsib, kuid avaldas kahetsust, et tema test nii Suurejooneline; Julge Nii Õhkõrn on -- nagu oleks ta rääkinud keisri uutest rõivastest, ja südames lubas ta endale, ta maksab selle tembu Tiffanyle kätte. Kuidas ta julges Hanna eluga nii mängida, ta alles pääses ehtsast surmast üle noa tera ja nüüd see sitt. -- et see test nii Üleinimlikult Hea on, siis ei sobi see päris madalate lihtkodanike hingeellu ja seepärast tuleb veidi oodata, enne kui seda ellu saab rakendada. Kui õnnelik tüdruk oma kolme A-ga minema tantsis, olles need oma päevikusse ühes selgitusega, et Õpetaja tahab vanemaid ka privaatselt õnnitleda, kui tänulik ta ikka on, et nende laps nii palju edeneb ja et Tiffany on ka kutsutud, et Auhind vastu võtta, et ta nii hästi on oma kasvandikku koolitanud... ja kui õpetaja oli ikka veendunud, et ühtegi kiibitsejat polnud pärast koolikella klassi jäänud, sest õnneks oli ka selle päeva viimane tund, siis võttis ta teose uuesti ette ja suure templi, millega kaanele punaselt litsuda"Keelatud! Eale Sobimatu Material!" ning asutas direktori jutule. Kui ta oli direktoril istuda palunud ja seda toimikut lugeda lasnud, siis seletas Direktor teda nõrgal ilmel, nagu oleks keegi talle eriti maitselageda nalja teinud, millega ainult Whoopy Goldberg suudab maha saada või mõni teine ennast imetlev valge kääbus, kes oma Ise raskuse all implodeerub. Õppealajuhataja kutsuti letti; talle näidati ka Keisri uusi rõivaid, ning ka tema vaatas nürilt, nagu ei saaks ta aru, miks nii palju peeru on vaja ajude vahelt välja lasta. Nad kutsusid ka lapsevanemad audientsile, kes ahastades üllitist lugedes ette ja taha vabandasid, et nemad ei teadnud millestki midagi, ja lubasid kohe asja ette võtta...
"Ärge teda veel maha tapke, võib-olla saab veel asja parandada. Me kutsume Tiffany ka aru andma, ja tulge siis ka homme sellele Auhinna üleandmisele. Päris nii ikka ei või isegi Madis Ülemiste Tütar oma kasvandikku õpetada. Olgu ta nii tark kuitahes, aga seda rikutud mõtlemist, mis selle seletuse ära lämmatab, ei taha küll keegi näha ja kuulda, mis need kastanid põrgutulest välja päästab, ilma sinna sisse lõksu jäämata. Igatahes, nii me seda küll ei jäta." Ütles Direktor ja kõik teised õppejõud noogutasid kindlalt Paladini kirvenägudega kooris, et selle uskmatu ristivad nad küll ära, ehkki ennemini polnud keegi neist isegi mõelnud kiriku poole, aga nüüd nad hakkasid vaikselt mõtlema millise kiriku hingehoiu teenuse kasuks otsust langetada, et nad enam ei peaks sellisele välja pressimisele alluma. Sellest kinnitusest veidi lohutust võttes, talutas Tüdruku isa oma vankuva naise kabinetist minema, nagu lahkuksid nad Gomorrast, mida Jumal asub hävitama ja ei julenud needust kartes isegi mitte tagasi vaadata, et mitte mingist muust kõvast sõnast soolasambaks tarduda.
"Jah!" ütles Filosoofia õppejõud ja ulatas toimiku kummargil õppealajuhatajale, kes selle tänulikult seifi, kõige kaugemasse nurka lükkas ja ukse klõmdi kinni virutas, ning käepideme suletud asendisse keeras. "Ta ikka oskab seda nuga haavas keerata..." tähendas Direktor, nagu jätkates Filosoofia Õppejõuga mingit huvitavat ametialast vestlust. "Nuga?" nähvas õppealajuhataja pepsilt vahele. "Ma võisin vanduda, et tegemist on desert-lusikaga, mis mu südame rinnust välja lõikas, ja minu nähes välgumihkli leegil ära küpsetas, et siis aeglaselt jõulupudingu pähe ära süüa!!" Sellega nõustudes jätkas Filosoofia õppejõud. "Mul jäätus üdi luudes ära, kui ma seda lugesin..." "Mis sel plikal küll viga on, ja kohe pärast..." ümisesid nad kõik kooris, kuid keegi ei lõpetanud lauset. "Aga jah, ma tahan tema nägu näha ja vastust, kui ta oma Auhinna saab." tähendas Direktor ning saatis kõik jälle oma asjatoimetuste juurde, jäädes ise laua taga Burnsi kombel Simpsonite multikast enda ette põrnitsema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar