Tarkus on Kallis

 Kui Tiffany viimaks uuesti Direktori kabinetti sisenes, olid kõik juba oma kohad sisse võtnud ja ta tänas Jumalat, et vähemasti Hanna-Magdalenat polnud asjasse segatud. Asi oli täpselt nii paha, kui ta oli kartnud. Keegi oli treinud puust luua ja selle ühele klotsile asetanud, milles oli auk, mis oli mustaks tõrvatud ja selle teises otsas, mille poole luud pühkis, olid kaks rästikut, kes tõenäoliselt luua töökusest olid august välja peletatud. Ja see kõik, välja arvatud tõrvatud auk, oli kassikullaga üle võõbatud. 

"Ole Tervitatud, Emand Tiffany Ülemiste, Palun Võtke Vastu See Auhind Oma Üleinimliku Etteaste Eest!!" Tiffanyl hakkas jälle meelekohas tuikama. Kuid ta mõistis, kust need õpetajad tulid, ja miks nad nii vihased olid. Ta võttis Auhinna väärikal alandlikkusel vastu ja jäi nende kõne ootama. Tema küll ei kavatsenud kõne pidada. Kui tahavad nii teatraalsed olla, siis võivad ise ka kõne pidada. 

"Ja kuidas me kavatseme end ka tunda ja edasi liikuda, et meie tütart uute kõrgusteni juhtida?" Küsis üks vanem naine, kes oli tõenäoliselt Hanna-Magdalena ema. Tema mesimagus toon pani ta iiveldama. 

Tiffany naeratas nõrgalt, nagu ei saaks ta tema murest aru. "Ega mina sinu tütart ei taha, tema tahab mind!" Tema kõrval seisev mees, pidi õlust tugevamini pigistama, et Emalõvi Tiffanit tükkideks ei kisuks. 

Direktor asus lepitavalt seletama, mis Tiffany oli varem talle öelnud, ning see natuke parandas õhkkonda, kuigi mitte just palju. Vanemad ikka veel põrnitsesid Tiffanyt nagu oleks ta nende tütre ranitsa varastanud ja tsemendiga täidetult tagastanud. 

"Ja mida sa siis ootad, et me teeksime?" soostus Ema pahuralt küsima. 

"Ma vajan teie abi, et oma töökoorem üle anda, sest ma olen alles laps, ja see õpetamine käib mul üle jõu, kui mul eneselgi on palju siluda." 

"Me valisime sinu selleks, et sa suudaksid oma elust rääkides, meie tütart pahandustest eemal hoida, mitte selleks, et sa vastutusest eemale põikleksid," ütles Hanna-Magdalena isa resoluutselt" 

"Siis valige palun uuesti!" sisistas Tiffany hambad ristis. "Mida rohkem ma talle endast räägin, seda suurema õhinaga ta mind järele ahvida tahab... Ma pärist ei tahaks näha teda kogu minu elutee ämbreid läbi kolistamas..." 

Nüüd soostus Filosoofia Õppejõud lepitama ja jõuti konsensuseni, et Tiffany hakkab koolis abiõppejõuks ning annab tööpõllu sujuvalt temale üle, lastes pärastiselt tüdrukul areenilt väärikalt lahkuda. Kui kõik olid selle väljavaatega leppinud tõdes õppealajuhataja lakooniliselt.

"Siis on veel teie lapse küsimus..."

"Mis küsimus võiks seal veel olla??" võttis Tiffany kaitsva positsiooni ja pigistas saadud auhinda kõvemini, hoides seda nagu seaduse tahvleid, mida Mooses tuli rahvale tooma kõneleja ja enda vahel. 

"No sa ju võiks aru saada, et sa ei saa teda kasvatada!!" 

"Ah, ma leidsin talle juba kasuvanemad..." tähendas Tiffany tehtult ning seletas hämmastunud nägudele, mis teda Direktori kabinetis seirasid. "Ma pidin ju arvestama, et pärast mu mehe surma, võetakse ta minult riigi või isa poolt ära, ja siis ma tahtsin olla kindel, et mu isa ei saaks temaga sama teha, mis ta minuga tegi..."

"AHHAA!!" Skandeeris Isa ja viskas rusika õhku. "Ma ju teadsin seda! Siin on tõestus, et Madis Ülemiste on Pedofiil ja pilastab oma last!!" 

Tiffany pidi jälle silmi pilgutama, et aru saada, kuidas selline loogika tema ette oli jälle teed rajanud. 

"Ma pidasin silmas oma haridusteed...Ma ei tahtnud kunagi Targaks saada, sest Tarkus on Kallis." 

Isa vaatas teda pentsikult ja silus oma vuntsi. Siis vaatas ta abiotsivalt Filosoofia õppejõu poole, nagu oleks ta tõlget eriti keerulisele vormelile oodanud. Ta sai vastuseks vaid väga tülpinud õlakehituse ja nõutu pearaputuse.

"Aga Tiffany, miks sa ei hinda oma isa suuremeelset plaani sind koolitada?" püüdis Õppealajuhataja aru saada, miks tüdruk haridust vihkab. 

"Ah, pole tähtis, ärge saage aru..." solvus Tiffany ja pani käed rinnul risti nagu väike laps, kellele on keelatud Tsirkusesse minna, sest ta tõi halva hinde koju. 

"Ma tahtsin olla lihtinimene..." tähendas Tiffany viimaks, kui teda sama küsimusega mitmelt poolt piirati. "Aga... aga... sul on ju nii vahe ja kõrge intellekt?!" ahhetas Direktor. "Milleks seda raisata??" ei saanud Filosoofia õppejõud samuti aru. "Ja sa kardad, et su isa võib su poja ka Targaks teha?" küsis Isa, et vestlust edasi vedada ja sellest mõttelõngast õigesti aru saada. "See on paha, kuidas?" küsis ema rusutult, sest ta ei olnud kunagi end mõttearendustes koduselt tundnud. Talle meeldis rohkem küpsetamine ja kui kusagil oli võistlus, oli ta alati esimene. Kõik vandusid tema Trühvli hane ja šokolaadi koogi peale, mis olid koolis peetavate sünnipäevade nael. "Liiga palju Tarkust viib vaost välja." tähendas Tiffany vaost välja. "Ära ole siis nii upsakas." tänitas ema vastu, saamata aru, kuidas see tema probleem on ja miks Tiffany siis pole seda ise lahendanud. 

"Ma pidasin midagi muud silmas. Ma ei tahtnud seda vagu, mida isa mulle tahtis, sest see oli liiga "upsakas", nagu see maja, milles me elame, on liiga "upsakas" ja meie elustiil on liiga "upsakas". Kuidas peaks väike laps seda kõike muutma, ilma et ta oleks "upsakas"?" Emal jäi suu ammuli ja ta tahtis jälle midagi mürgist öelda, kuid Isa pigistas teda jälle õlust ning vaatas talle õnnetult otsa sosistades. "Ma arvan, me peaksime koju minema. Põhiline on juba räägitud, ja las nad arutavad detailid ise läbi." Nad kudrutasid mõnda aega ja asutasid minema. Mõnel teisel juhul, oleks Tiffany Ülemiste nende lähedust kadestanud, nüüd ajas see tal lihtsalt südame pahaks. Kuidas julgesid need vanemad oma klassi ja kultuuriga õpetama tulla?! Nemad olid süüdi, et tema oma Tarkuses nii vaevatud oli, ja endale ühiskonnas kohta ei leidnud. Ja tema ei lase niimoodi oma last ära rikkuda!! Ega nad ei pidanudki aru saama. Isegi Lao Zi lahkus ühiskonnast valge pühvli seljas, võib-olla peab tema ka... kuid siis ta mõtles, et võib-olla mitte, sest kuidas ta jätab oma poja niimoodi, isegi kui tal on kasuvanemad olemas. Ta tahtis teda ise ka kasvatada ja näha, mitte nagu ta isa, Kaarnakivi juurest lähetusi saata, nagu oleks ta mingi Paavst ametivisiidil. 

Ülejäänud vestlus ei läinud just paremini, nüüd kus vanemad olid lahkunud, kuid Õppeala juhataja soostus, kui ta saaks last näha, et temaga on kõik korras, siis võiks ju asjale joone alla tõmmata. 

"Mina sind ja sinu sõna ei usalda, leia mulle üks usumees, kelle sõna maksab ja kes ei reeda pihi-saladust, ja tema võib näha, kus laps on. Muidu tuled sa terve brigaadiga kohale. Teie meelest ei ole ju patt, kui sa kõrgemal kutsel lapsele valetad!!" Õppeala juhataja ei suutnud sellele väitele vastu vaielda ja asi jäi sedasi. Soostuti otsida jumalameest, et see võiks tunnistada, et laps on terve ja kasuvanemad on teda hästi hoitud, et Tiffany saaks oma kohustused Filosoofia õppejõule kui abiõpetaja üle anda. 

Ja Tiffany imestas sisimas, mida ta pidi nõustuma, kui tal polnud isegi vastavat kvalifikatsiooni. "Mis toimub?" leidis ta end jälle urisemas, ning kõmpis ootava turvamehe manu, kes ta söakalt midagi ütlemata koju sõidutas. Oli juba kesköö.