Tiffany ja Irina Hingamispäev

 I 

Tiffany ja Irina istusid koos hommikulauas. Irina oleks ka lubanud oma tütrel toas süüa, kuid Tiffany oli olnud endas kindel, et niipalju jõudu on tal luudes küll, et oma ema üle elada. Õhkkond oli jäine, sest emal oli oma tütrele tema hiljutise käitumise kohta nii mõndagi öelda. Ta oli lõpuks selle hilinenud märkuse kätte saanud, mis oli Madisega orbiidile jäänud, ning ei suutnud otsustada, kumba ta rohkem tahab läbi võtta selle lugupidamatuse eest. Kuid kuna Madis oli ainult tunniks tagasi Eestis olnud, märkust seletanud ja midagi habemesse torisenud, mida ta miskipärast oli kultiveerima hakanud. Siis jäi see Hea Ema kätesse välja uurida, mis seekord lahti oli, et Tiffany Ülemiste oma kasvandikku rajalt maha võtta tahtis ja talle oma riivatuid kombeid õpetada. Vähemasti oli ta nõustunud koos sööma, see oli hea algus... 

"Ma kuulsin, et sa hakksid Hanna-Magdalena koolis Filosoofia õppejõu abiõpetajaks?" Nad sõid riisi putru, sest Irina ei tahtnud jälle, et tütar teeks stseeni liiga kalli hommikueine pärast. Ta ei olnud kunagi mõistnud, miks see must kass kohe nii mitu tiiru Tiffany ja Madise vahelt läbi oli käinud. Kõrvale jõid nad kõige lihtsamat Lehmapiima, sest tütrel oli selle koha pealt ka maitse tekkinud. 

"Ma julgesin proovida oma kasvandiku vaimseid võimeid, ja pidin tõdema..." Tiffany jättis lause lõpetamata, kiristades hambaid, nagu oleks toit kõrbenud, kuigi nad mõlemad teadsid, et see polnud nii. Irina saatis talle küsiva pilgu, kui vaikus oli natukene pikemale veninud, ja Tiffany jätkas: "Ma tõesti lootsin, et hoopis Hanna sõimab mul näo täis, mitte tema Filosoofia õppejõud. Noh, vähemasti too poissmees teab oma tööd ja reageeris õigesti..." Tiffany asus oma Riisi putru hävitama, nagu oleks see kõige parem puder, mis ta on eluilmas maitsnud. Irina naeratas endamisi, sest vähemasti ei olnud tal selline laps, nagu mõnel teisel tema seisuses, keda tuli eralennukiga kostitada, sest kõik koostisosad liiga raskesti kättesaadavad on. Temale meeldis ka lihtsat toitu valmistada, mitte neid asju, mida mehel meeldis süüa. Komandeeringud olid talle halbu kombeid õpetanud. 

"Kas on veel mõnda katset oodata?" küsis Irina osavõtlikult ja jõi oma kohvi, mille ta oli lõpetatud piima tassi kõrvalt haaranud. Ta oli juba oma söömise lõpetanud ja tahtis kõigest vestluse pärast jätkata. Kui ta mõtles, millal oli olnud viimane kord, kui nad nii südamest südamesse olid rääkinud...

Tiffany raputas oma pead ja sõi edasi, ning Irina vaatas tema kummargil peaga tõtt, mis ikka veel Riisi putru sisse hingas. Kui toit oli lõpetatud ja vajalikud teenijad nõud võtnud, ei jätnud Tiffany Ülemiste oma tavalist kulmu kortsutamata, ikka nii, et teenijad ise ei näinud. 

"Kas midagi oli valesti?" küsis ema soojalt ja ilma igasuguse tagamõtteta.

"Ma oleksin ise ka võinud..." ohkas Tiffany ja toetus sügavamale oma istmesse. Enne, kui Irina võis midagi öelda, pahvatas tütar: "Miks me ei või elada Hruštsovkas nagu Hanna ja ta perkond. Nemad ei pea oma staatusega igale poole kelkima ja tema perekond on ilusti kodus, mitte ei gastroleeri komandeeringus!!" Irina vaatles oma tütre sellist väljapurset hämminguga. Kas tõesti oli tema tütar solvunud selle pärast, et ta ei võinud Ise nõusid pesta? Niikaua kui ta Kommunistiks ei lähe, ei olnud Irinal midagi selle vastu, võib-olla peaks ta kedagi Keskerakonnast kõnetama... Kuid ta ei teadnud kunagi, kuidas tema tütar selliste küsimuste peale reageeris, ning pidas paremaks lasta tütrel teha esimene samm. Kas ta mitte ei valanud ühele vanahärrale kuuma kohvi lagipähe, et see oli julenud vihjata, et Tiffany peaks oma lapsest loobuma? See oli ka mingi partei funktsionär olnud, nii et ei saanud seda head tuju nii labaselt ära raisata. "Ja varem me istusime taburettidel." andis Tiffany hävitava hinnangu, tõusis lauast ja tänas viisakalt toidu ning vestluse eest ja lahkus. "Soh, nüüd on meie mugavad istmed süüdi?" tähendas Irina ja jõi oma kohvi lõbustatult edasi, ehkki sinna näkku olid ka mõned murekurrud eksinud. 

Kui Irina oma tütart vaatama läks, istus tüdruk laua taga arvutis, ekraani kaitsega tööprillid ees, nagu oleks tal lugemisel abi olnud, ehkki tal oli täiuslik nägemine. Irina oli isegi veidi kade, kui terved tema lapse silmad olid, võrreldes niipaljude eakaaslastega, ja vanematega, kes olid pidanud erineva tugevusega prille kasutama. Aga tema tütar kandis neid puhtalt ekraani heleduse pärast, et mitte liiga kaua kiirituse mõju all olla. Ta paistis midagi trükkivat ja oma pahemale käele asetatud märkmikku kritseldavat. Irina ei tahtnud olla see pahalana, kes teda töös häirib, kuid kui palju nad ikka rääkida said. Ema koputas hellalt lahti jäetud uksele, mis oli natuke pentsik, sest tütar alati pani selle kinni. Hea et, seda ei ehtinud tavaline kombekohane "Sissepääs keelatud!" silt, mis tema ealistele meeldis. 

"Tiffany lõpetas oma tegevuse ja vaatas küsivalt oma emale otsa, tõusmata püsti. Siiski polnud tema olekus tavalist trotslikust. "Kas ma võin pöörduda?" küsis Irina meelevaldselt, ehkki nad mõlemad said aru, kuidas seisuste vahe tegelikult töötas. Tiffany kehitas õlgu ja tõusis laua tagant ning istus oma voodile, jättes enda kõrvale piisavalt ruumi, et ka ema saaks istuda, et ta poleks pidanud mõnda tooli kasutama. Irina oli meelitatud, et tal oli lubatud nii lähedale tulla -- ja ta tõesti tahtis nii lähedalt kõneleda, sest see jutt oli nii tähtis. 

"Ma arvan, et ma pean oma poja lapsendamiseks andma!" ütles Tiffany ilma sissejuhatuseta ning vaatas kõrvale, nagu oleks tal seda piinlik tunnistada. Eks seda olid talle nii Irina kui Madis mitu korda soovitanud või keelitanud või lausa ähvardanud. Isegi Politsei ja erinevad nõustajad ja hingehoidjad olid tulutult üritanud lapse asukohta teada saada ning teda TIffanylt ära võtta, et ta nii noor veel oli, et seda kohust kanda. Isegi jälitamine ei aidanud, sest tüdruk oskas lihtsalt umbteedel õhku haihtuda. 

"Millest selline meelemuutus--?" julges Irina osavõtlikult välja pakkuda, ning võttis hellalt oma tütre käed oma sülle ja sai tema pilgu endale. See oli vanema naise pilk, mitte nagu see Tiffany, keda ta oli hetk tagasi söögilauas näinud; murest murtud ja piinatud naise pilk, kes peab tegema midagi, mis talle üldse ei meeldi, kuid mida sellegi poolest tuleb ette võtta. 

"Ah, mis seal siis ikka..." venitas Tiffany ja vaatas oma ema sülle, kuidas tema käsi hellalt hoiti, nagu nad lapsepõlves olid, julgemata ikka veel silma vaadata. "Ma suutsin ühe tähtsa Vaimu välja vihastada..." -- Tiffany jättis targu ütlemata, kes selle vaimu oli lähetanud, et Irina Kristlasena kohe mõnes kirikus end segi ei situks. Sest ta ei tahtnud viimast palve koosolekut, mille ajal tema Mihkel oli isa poolt kiiniga surnuks löödud, et see oli tahtnud näidata, millised ausad kavatsused tal temaga on! Oleks ta edasi Tiffanyt mägede käest kosinud ja nagu selle keelatud hõimu komme oli oma pruuti röövida, siis oleks kõik olnud õige, aga ei, tema pidi minema mišbati nõudma -- oli alles Õiglane temast nii surra!! "...see Vaim oli nii tähtis, et ründas minu poja asukohta ja kloppis seal vaipu, ning peaaegu kutsus sinna Politsei välja, kuid me saime tema märatsemise kontrolli alla. Asi anti Jumala kohtusse, ja praegust ei või ta enam nii teha, kuid --" Tiffany jättis jälle lause lõpetamata 

"Ja sa arvad, et Jumala kohus võtab sinu lapse ära?" Irina ei saanud aru, miks peaks Jumal niimoodi maistesse asjadesse sekkuma, kui neil olid selleks omad jõud olemas. Ta oli hetkeks õnnelik, et selline võimalus on olemas, kuid samas kurb, et see pidi sündima sellise hinnaga. 

"Vaim nõudis minu Hanna hinge, et ta oli seal Satanistide juurest -- ja mina keeldusin!" tähendas Tiffany ning vaatas esmakordselt oma emale silma sisse. Ta oli pisarate äärel ja murdumas. "Ma ei tahtnud seda temale, sest ma sain aru, et see ei lõpe hästi, kuid siis hakkas ta rääkima, kuidas ta oli mu Filosoofia õpetaja KRATT'is maha võtnud --" Irina oli seda uudistes kuulnud ja mitte uskuda tahtnud. Kas see tähendas, mõtles ta selle uudise pärast, et ka tema tütar oli ohus, või juba pilastatud... Ta võttis oma jõu kokku ja manas julge ilme esile, ning küsis oma küsimuse. 

"Kõik on korras, ja pole tegelikult minu asi, aga kas ta ka sinuga...?" 

"Ah pole tema kedagi!!" tähendas Tiffany vihaselt ja kortsutas kulmu. 

"Ta polegi siis pedofiil?" õhkas Irina kergendatult ja Tiffany saatis talle kaastundliku pilgu, ning ema jäi vait, sest ta taipas, et oli oma tütre vastusele vahele rääkinud. Tüdruk jätkas. 

"Uku Sepp on "Kreeklane"! Saad aru." kuid ta nägi oma ema juhmistunud ja heitunud näost, et ega ikka ei saanud küll. Tiffany hakkas siis seda lahti seletama, ehkki ta oleks pigem Koirohtu söönud ja Äädikat peale rüübanud, sest ta mõistis, et see on väljaspool Ema usulist kogemust... "Temale meeldib end Pedofiiliaga õrritada, et Temal on võime vaadata laste peale ja nende vastavat väärtust kaaluda, aga mitte sellele järele anda!!" Ja kui Irina seda ilmutust kohkunud ilmel seedis, jätkas Tiffany halastamatult edasi, sest miks sa ikka seda koera saba tükati raiud, kui võid tervena maha võtta. "Ta ei ole ei mind katsunud ega midagi teinud, ega kellegile teisele -- ta oleks olnud õnnelik, kui ta saanuks mu koduõpetajaks, et mind endale hoida ja nii öelda ülal pidada, nagu See Kreekas kombeks oli -- aga tema riist pole kunagi tõusnud. Ma arvan isegi, et ta teeb seda edevuse pärast. Mõned loome- ja kultuuri inimesed on sellise kiiksuga, et peavad purki sittuma, no tema leidis et tema on selline mõtteline Pedofiil!!" Ja Tiffany vaatas jälle vihaselt enda ette, rapsates isegi oma käed tagasi ja pani rinnul risti. 

"See Vaim tegi seda meelega, et mul ei oleks midagi vastu haukuda, ta ise ütles, et see oli pigemini tema Korra armastuse eest, et ta altkäemaksu ei võtnud ja keelas oma klassis sohki teha ning niimoodi Hea ja Kurja vahepeal heljus!!" Tähendas Tiffany veidi aja pärast ning Irina seedis seda veidi. Oli rõõm kuulda, et tema tütar polnud ohus, veel enam, et keegi teine polnud ohus olnud. See ei olnud just meeldiv kogemus niimoodi ajalehest lugeda. Aga see siiski äratas kaastunnet, et see Uku Sepp oli kuidagi moodi Jumala viha ära teeninud ja isegi õigust tehes, hukka mõistetud. Ta oli seda oma lapsepõlves jutluses kuulnud, et selline asi on võimalik ja et Jumal ei salli võõrast tuld oma palge ees. Kuid ta oli seda natuke muinasjutuks pidanud, sest kuna veel oli selline asi sündinud, et sa midagi valesti teed ja Jumala välk sööb sind altari ees ära. Ta isegi ei teadnud, et Jumal võib niimoodi kooli peale vaadata, ja see tekitas kõhedust. Mis siis, kui Jumal võtab teda ja Madist samuti kaalule. Ta pidas targemaks, kohe pärast tütre vestluse lõppu oma pihiisa üles otsima, ja kui ta jälle peenutsema hakkab, et tema ei võta Ortodokse vastu, kuna on Katoliiklane, siis lennutab ta kohe mehe poolt maha jäetud eralennuga Venemaale tema kogudusse, et siis koos sõjanõu pidada. Tema ikka ei taha, et mingid Vaimud Jumala juurest tulevad ja tema Tiffany't väisavad. Tütar polnud talle rääkinud, kust poolt see Vaim oli tegelikult tulnud, muidu oleks ta tõenäoliselt oma tütre Kuremäe kloostrisse tagasi kupatanud, kus ta oma mehe surma oli läinud leinama. Tema Tiffany on veel noor ja tal on kogu elu veel ees -- ei lähe läbi. "Ainnult üle minu elutu laiba!!" urises Irina oma südames ja tema kaitseingel viis selle palve Jumala palge ette. 

II

Uriel jooksis pahema käel rinnul Jumala palge ette ja jõudis esiti Raafaeli juurde ning andis au. "Kannan ette, Irina Ülemistel on Palve!" Tavaliselt polnud selle ingli asi niimoodi tulla. sest ta oli Irina Ülemiste isiklik ingel, saanud selle ülesande juba siis, kui ta veel Arhangelskis oma isa juures elas, kes oli nõid -- ja kui see temalt nõudis, et just Tema, Irina, kes armastab Jeesust, peab Nõia mantli üle võtma ja oma isa jälgedes astuma. Siis otsustas ta pigemini Eestimaale põgeneda, et ta isa ei saaks rohkem sellist asja küsida. Sellise lojaalsuse ülesnäitamise pärast oligi Irina Urieli "Jumal on Püha Tuli" endale kaitseingliks saanud, et ta isa midagi ei üritaks. Ja kõik tema vennad surid üksteise järel rindel, sest nad ei olnud kõlvulised sellist au kandma. Ja Irina oli läinud esimesele Eesti töllile naiseks, kellele suutis end kaela riputada...

Raafael võttis selle vastu ja sai ürikut kaaludes aru, et tegemist on millegi kõvaga, ning andis üriku viisaka reverantsiga tagasi ning mõlemad inglid asutasid Jumala Aujärje poole teele. Nad jõudsid Gaabrieli jutule, kes seletas seda harva rõõmu, näha Urieli ülemistes sfäärides. Ta vist aimas, mille järgi see lõhnab, sest Tiffany Ülemiste ja Kasutaja Kaguya kohtuasi oli palju kumu tekitanud. Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et Lutsiver oli julenud oma "neimas hõbekuuli" ära raisata. Sellised olid ju sama haruldased, kui Tiffany Ülemiste ise. Millal oli tal see kaheldav au ühe Albiga rinda pista, ja kui palju Hedoneid suutis see Põrguhauda korstnasse kirjutada, enne kui oma kohtuotsusega leppis. Ta lootis, et seekord läheb paremini. 

"Sir, Meil on Tähtis Palve, Sir!" skandeeris Raafael ning andis au, ning Uriel ulatas üriku, ning Ingel võttis seda kaaluda. "Oh Jah." mõmises ta endamisi ja andis üriku vastumeelse reverantsiga tagasi. Asi ei paistnud üldse mitte hea. Ja Gaabriel; Raafael ja Uriel asutasid Jumala Aujärje poole teele. 

Jõudnud Miiakeli manu, siis ei mallanud viimane kõiki kombeid läbi tegema vaid rehmas väsinult. "Irina palve, mis? Eks sa tule siis--!" ja nad andsid üksteisele au ning astusid Jumal Aujärje ette.

Jumala Aujärje ees võttis Jeesus üriku isiklikult vastu ning viis Püha Vaimu ja Jahve Sebaoti ette, kes seda nüüd seinale kirjutasid, et asja menetleda. 

"Oi Oi!" tähendas Jahve Sebaot Vanaisalikul toonil. 

"Paistab et Tiffany Ülemiste on heas usus..." Jeesus oli mõtteisse vajunud ja rehkendas Hedoneid. 

"No kui ta alistub ja jätab vastasele teise põse, siis ei tohiks ju Kohtuasi kardetav olla." tähendas Püha Vaim julgustavalt ja reipalt, kõlades nagu Katara, kes oma venna raskemeelsust lohutab. 

"Siis on veel see Hanna-Magdalena küsimus..." tähendas Jeesus, ning Jahve Sebaot noogutas ning vari langes Püha Vaimu palgele. Inglid olid valmis välja minema, mis iganes käsk pidi tulema, kuigi nad said ise ka aru, et see liisk sai mõlemat pidi langeda. 

"Oleme otsustanud siis!!" tähendas Jahve Sebaot viimaks "Madis Ülemiste saab oma lapselapse hooldajaks ning Tiffany Ülemiste jääb oma viga Hanna-Magdalena ja enese juures korvama!"

Urielile ei paistnud selline otsus meeldivat ning ta manas viisaka ilme ette, kui ta põlve peale langes, au andis ja skandeeris: "Palun lubage pöörduda!" 

Jeesus vaatas esiti küsivalt Püha Vaimu poole, kes õlgu kehitas, et Tema poolt pole midagi vastu ja siis oma Isa peale, kes soojalt oma Pojale tagasi vaatas. Paistis, et kõik on Juubeli Aasta meeleolus, ning Jeesus, vastupidi oma tavalisele tujule, lubaski inglil pöörduda ja ulatas temale rahukäe, et ta jalgile aidata, et ta saaks Pojaga võrdselt rääkida, mis ei olnud just tihti Taevas juhtunud. 

"Ole julge, Uriel, "Jumal on Püha Tuli", mis murrab sinu südant?" 

Ja Uriel võttis julgust ning tunnistas, andes Jumalale ja kõigele Kohtule au, kus pidi TIffany asi ette võetama. "Kas see on ikka kõige parem mõte? Isegi Tiffany ise tunnistab, et kui ta oleks sündinud oma kasvandiku perekonnas, oleksid asjad teisiti läinud. Võib-olla oleksid nemad õigemad--!" kuid ta jättis lause lõpetamata ning andis jälle au ning taganes kolm sammu Aujärje eest, et võtta oma otsus vastu. 

"No seda nüüd küll!" tähendas Jeesus ja naeratas talle, nagu ta oli tollele jüngrile naeratanud, kes ristiti "surematuks" ja pidi kõik tänava kivid, mille peale ta paisati oma verega ära õnnistama, et üks suur Pagan tahtis ka teada, on siis tõesti nii, et see kristlane kunagi ei sure!! 

"Aga nüüd ma tahan seda kõike õigust mööda, mitte nagu on kombeks olnud!" ütles ta toonil, nagu ta oli Ristija Johanneselt oma ristimist küsinud. Uriel andis Au, samuti Miikael; Gaabriel ja Raafael ning kõik läksid tagasi oma asjatoimetuste juurde. Ja Uriel läks tagasi Irina juurde, kes sai südamerahu tagasi, ning leidis oma pihiisa heas tujus üles ja sai ta isegi nõusse lennukile tulema ja koos Venemaale lendama, et seda asja arutada. Oli olnud huvitav HIngamispäev. 

Kui Lutsiver ja Kasutaja Kaguya sellisest sohist kuulsid, siis pidi peaõelus oma Alpi palju lohutama, et see päris Leonidas Sumatinit nahka ei pistaks, sest isegi see vana rebane suutis talle ette jääda, ning viimane kadus paha haisuga minema, lubades paar Hedonit kuskilt üles leida.