Surmavarjuorus

 I

Surm miilustas ikka veel Guntheri kujuga, mille ta oli enesele tahunud. Kui seda kuradi Tiffanyt poleks olnud, oleks ta tema kindlasti kätte saanud. Ja nüüd olid nad õnnelikult abielus, see Gunther ja Maarika... Viimasel ajal Tiffany poolt tema juurde saadetud nimed hakkasid huvi äratama, kuna nad ei olnud loomulikud surmad. Albi poolt tapetud äratasid eriliselt surmahaldjate seas tähelepnu, ja tema polnud ükskõik kelle surmahaldjas, ei Tema oli surma inkarantsioon Isiklikult! Kõik platnoid tõid talle andamit ja talle vaikimisi meeldis see. Ja siis oli see Hanna-Magdalena juhtum, kuidas tema vanemad. Surm võttis haigutada, sest see oli nii igav perekond. Sellega ei juhtunud kunagi mittemidagi... Võib-olla nüüd läheb jälle huvitavaks. Surm võdistas ennast ja otsustas inimvormi võtta, et Tüdrukule külaskäigu teha, kuna tal peagust kohtuasi ikka veel soolas oli, siis ei pruukinud ta üldse teda ära tunda. Aga mis nime all ilmuda? Ta vaatas vana ürikut sündsate ümbernimetustega -- see plika kindlasti ei teadnud kõiki, sest ta ei pannud vahest tolle ruunišamaani õpetust tähele. Vahest ta saab isegi oma Guntheri tagasi küsida... iial ei tea, millal piss inimesel pähe lööb. Silmaga järge ajades, langes ta pilk lõpuks Anu Bishop'i nimele. See õnnetu oli ühte lõksu jäänud kurivaimu vitriinis narrinud ja oma ihust ja hingest ilma jäänud. Ta ei saanud ikka veel aru, milline geenius peab oma keldris sellist näitust, kus iga ese võib su hinge röövida, kui liiga ligi tikud. Inimestel oli naljakas morbiidne huumori meel mõnikord... Egas temal selle vastu midagi polnud, sai ta selle kurivaimult suht-koht odavalt kätte... oli vist väga leilis. Võib-olla oli vinge solvang. Surm kahetses, et ta polnud seda oma päevikusse üles tähendanud. Neid solvanguid oli mõnikord päris huvitav sajandi või kahe järel lugeda, et mis parasjagu moes on öelda, kui kedagi paika panna... Tal oli ka kahju, et keegi enam teist põske ette ei keeranud. Ta teadis küll, et see kõnekäänd oli veel olemas, kuid selle tegelik tähendus oli küll nii sünge, et iga tõsiusklik juut pigem puges nahast välja, kui puutus ühe sõrmegagi selle põse külge!! Jumal õnnistagu neid. Surm lubas endale väikse valgustunud naeratuse, nagu oleks ta kristall-laste või indigo klanni kuulunud. Talle tegelikult ei meeldinud nende kaitsevaim Qi Lin, nüüd kus ta Tiffanyga nii hästi läbi sai. Ma mõtlen, varem oli tal rohkem haldjalikku uhkust -- saada kristlasega lausa õelikult lähedaseks, ainult sellepärast, et ta üks kord vabandust palus ja meeleheitlikus olukorras oli. Võib-olla hakkas ta oma teravust kaotama. Ega haldjad ei elanud ka igavesti, vaid jätsid oma nime maha, visates neid, nagu see legend kiriku võtme neitside kohta oli, järgmisele õnnetule edasi. Siis kui enam ei tahtnud igavesti elada. Oli ju tema ka kunagi inimene olnud. Ta vist ei mäletanudki enam oma pärisnime... see oli nii ammu, kuskil 2000 aastat tagasi. Siis olid hoopis teised ajad ning kombed. Ainult surma salanimi, mida vaid Kaarnakivi võis ära aimata või Jumal isiklikult, kes oli selle ju Ise andnud, jäi alati samaks. Anu Bishop oli 22 aastane ronkmustade pikkade juustega näitsik, kellel olid sellele vaatamata A-korviga rinnad, tedretähnid ja hundi hallid silmad, koos läbitungiva pilguga, mis oleks võinud mehepojal hinge nahast välja nülgida, kui ta oleks viitsinud. Talle meeldis asju rohkem isiklikult ajada, kui kaugusest. Ta ei pannud seda pahaks, et ta nii mittemidagi ütlevalt nähtamatu oli,, sest see tegi riiete valiku lihtsamaks ja lubas meeste pilke vältida. Tema 1.74 pikkus, ei olnud ei liiga pikk ega liiga väike ja tema sangad, nagu eestimaal neid hüüti, olid meeldivalt laiad, kui ta tahtis kedagi korralikult hävitada ja surnuks ratsutada. Surmana oli tema kohtingutel alati see paha maik man, et pärast seksi olid nad kuidagi -- Surnud. Äga mõned pidasid päris kaua vastu. Ta siiamaani mäletas toda Tartlast katku ajal, kui Põhjasõda möllas ja piiblit kohalikku murrakusse lükiti. Kurat olid sellel mehel alles vurrud -- ja karvased munad... ja Munn. Tegelikult oli tema rind tervenisti karvane, juuksed takused; kui tarvasel kange ja jäme turi ja kui tugev tema lõhn oli! Nagu Prantsuse tragunist musketär, kuigi ei võinud kätt anda. Vene sõjaväes teenisid igasugused palgasõdurid ja õnnekütid. See mees pidas lausa kolm päeva vastu ja rautas teda, nagu oleneks sellest tema hingeõnnistus, enne kui tänuliku naeratusega ära kustus. Ta oli isegi kuidagimoodi taevasse jõudnud. Oli vast mees. Ei tehta neid enam niimoodi, nukrutses Surm kurvalt endamisi ja ohkas. Ta pani endale musta kapuutsiga kampsuni selga, sellise luitunud Eminemi, mis ei olnud enam moes... Ta oli selle vist Stani laulu ajal saanud. Ta oli laulja peale siiamaani verine, et ta oli julenud seda teemat puudutada. Ullikesed ja Albid, olid ju tema parim leib. Iial ei võinud teada, kes kuidas ja kui paljude kaaslastega nad lõpuks võtsid surra. Nagu see Valdek Keskmiste poeg, kes oli end õhku lasnud ja niipalju pankureid ja mente kaasa võtnud. Mitte et tal midagi seaduse kaitsjate vastu oli, nad lihtsalt kippusid alati kuidagi moodi tema ja teenitud leiva vahele jääma. Nagu kõik need korrad, kui nad linnukesi ja noori nõela otsast ära päästsid... -- Oli see vast lõikustänupüha olnud. Kõik surmahaldjad olid laksu all ja tegid teineteisele kingitusi ning tooste. Ta veendus, et tema riietus varjab tema luidrat kehaehitust, et keegi temale toitu või kohtingut ei pakuks. Tema välimusega oleks võinud mõni sutenöör ta enese õnnetuseks üles korjata ja oma eluga maksta -- ja ta ei tahtnud kehtivat lepingut riivata... 

II 

Tiffany haigutas süngelt ja keetis endale sencha teed. Parem oli kohvist laia kaarega mööda minna. Hanna-Magdalena oli pärast pikka nõustamist ja nuttu oma voodisse kustunud ning kõik asjapulgad olid oma puhastusvahendi haisu ka kaasa võtnud, et võis veidi hinge tõmmata. Sergei oli Genisha välja peilinud ja kohale tassinud, kes ei olnud selle üle just väga õnnelik, kuid ei hakanud ka vastu. Samuti oli Uku Sepp tulnud. Tema ei näinud just suurem asi välja ja oli end käest lasnud. Ta tõenäoliselt ei saanud oma kallist veini ja tubaka maitset enam lubada -- nüüd, kus isegi tema autojuht oli tema maha jätnud. Pedofiilia süüdistus ei jooksnud just mööda külgi alla. Ta oli tänulik, et need kaks meest olid enesele tegevust leidnud ja lasid tal tee keetmise juures hinge tõmmata, kui lasti kõlavalt ja pikalt uksekella. "No kes kurat nüüd...?!!?" urises Tiffany Läbematult ning kõmpis kogu teed põhjates ja vandudes, mida ta kõike nende kujuteldavate rahurikkujatega teeb, kes sellisel hilisel tunnil teda julgevad... Ta lubas endale, et kui see peaks olema kas või üks Mormoon või Jehoova tunnistaja või tellimata raamat, mis kogemata laisa lugemise tõttu naabermaja juurde eksis, siis võtab ta sellel inimesel kindlasti munad maha või rebib vitu küljest. Ta olekski tahtnud uksetaga seisjad läbi sõimata, kui ta hakkas registreerima, et tegemist on Gunther ja Maarika Eluriga, kes enda käes "Passion of the Christ" filmi DVD karpi hoidsid, ja talle hakkas koitma -- nad ei teadnud! Mõlemad vaatlesid tema vihast leemendavat nägu veidi murelikul ilmel. "Kas me tulime valel ajal?" küsis Gunther oma tavalise heliseva Baritoniga, ning Tiffany saatis talle tapva pilgu ja andis hääletult mõista, et ta volüümi allapoole keriks. Kahjuks oli siiski kella hela ja ukse vahelt sisse riivav müra Hanna-Magdalena äratanud, sest ta ruum oli kõige esimene sellel korrusel. Ja Tiffany oli nimme tema ukse lahti jätnud, et saaks teda kohe vaatama minna, kui midagi on. "Mida need müüvad?" küsis tüdruk veidi uniselt, sest rohud andsid ikka veel oma mõju, jätmata oma häälest selget põlgust välja kribimata. Ta oli alati vaadanud selliste peale ülalt alla, kui ühiskonna hammasrataste vahele jäänuid. Õige mees või naine ei käinud ukselt uksele, et tööd teha. Õige mees ja naine töötab korporatsioonis ja võitleb hea lepingu, et pappi teenida. Nojah, tema isa ei tahtnud... Ja see tuletas meelde ja siis ta nägi DVD ümbris ning tundis selle ära. Kõikevõitev viha võttis tüdrukus võimust ja ta suutis vaid sellele mõelda, kuidas see on kõik vaid Jumala süü, et tema peab nüüd üksi elama. Ta süüdistas end ikka oma viimase käitumise pärast hommikusöögi lauas ja oma mõtete pärast. Kuid ta oli alati tahtnud seda filmi näha, näha kuidas seda Jeesust alandatakse ja survatakse. Tema perekond ei olnud tema ea tõttu talle seda filmi lubanud. "Jah osta see ära, ma tahan seda!!" ütles Hanna-Magdalena joviaalse paatosega ja astus kolm sammu ligemale, kui enne oli ta natuke Tiffany selja varjus distantsi hoidnud ja ennast sellepärast mõttes neimanud. "Eee..." alustas Maarika ja Gunther lõpetas "See pole müügiks vaid me tulime Tiffanyga kooli aega meenutama. Me ei teadnud, et tal on külalised." Ta vaatas veidi segaduses noore selgesti häiritud olekuga plika ja tema suurenenud pupillidega näkku, ja siis kahtlustavalt Tiffany otsa. Kuid ta ei saanud veel midagi mõeldagi, kui Tiffany astus ukse eest ära, ise seletades. "Ma olen tema ajutine hooldaja, kuna tema vanemad surid autoõnnetuses ja mina nõustusin varem neile tüdruku mentoriks hakkama, kui ta ühe näotu intsidendi tõttu ühes laohoones tulevahetuse üle elas, kus mitu satanisti surma said. Ma pidin talle kombeid õpetama, et ta halba seltskonda enam ei satuks - aga jah. Nõustajad ja Politsei just lahkusid ja ma tegin endale Teed. Seda on piisavalt kõigile, nii et astuge aga edasi." Selline informatsiooni valing pelutas Elureid, kes siiski sisse marssisid ja end ootavatel teenijatel õigesse kohta juhatada lasid, olles enne jalad lahti vahetanud. Oli väga ebamugav usust ja "Passion of the Christist" rääkida, kui oli selline kohutav sündmus juhtunud -- ja tüdruku õhin tundus samuti eriskummaline... 

"Kas me ei hakkagi vaatama?" küsis Hanna-Magdalena küsivalt ja kindlameelselt. Ta ei paistnud pahameelne, kuid kogu tema oleks kiirgas meelevalda ja välistas igasuguse vastuvaidlemise. Saades Tiffanylt kinnitava, kuid veidi tülpinud peanoogutuse, pani Maarika plaadi reipalt sisse ja nad asusid filmi vaatama. Teenijad olid popcorni toonud, ehkki Elurid ega Tiffany ei taibanud, kuidas sellise filmi juures üdse... Hanna-Magdalena paistis etendust nautivat ja oli ekraani külge liimitud. Tema silmad olid pärani lahti ja tema suu nurgad totakalt ülespoole tuksatunud, nagu oleks ta natuke armunud. Tiffany põrnitses teda ja arutles endamisi, kas ta võiks tõesti olla -- ta ei tahtnud siiski uskuda, sest koolis polnud ta kunagi Tiffany usutunnistuse vastu positiivset huvi üles näidanud, pidades seda kombe- või poliiitiliseks tõivuks. Ta ei saanud seda ka temale seda ette heita, et ta oli oma usu Ema pärast valinud, kuid praegust oleks ta ise tahtnud tüdruku ema olla ja kõige kahju ning kannatuse eest varjata. Kui see Jeesuse piinamise stseen algas, mügistas Hanna-Magdalena oma alla surutud naeru. Sobis talle hästi, sellele vaeste ja nõtrade kuningale, niimoodi kannatada. Nietzschel oli õigus -- milline närune ja haletsusväärne kuju! Kas see oleks tõesti pidanud olema nende ja tema Tiffany Jumal! See pelk mõtegi tundus pühaduse teotusena. Ei, tema Tiffany on palju parem, kui see Jeesus. Ja see tunne meeldis talle, varjates teda selle valu ja ängistuse eest, mida ta oli tundnud, kui ta üksi pimeduse tühjuses ägas. Ta ei tahtnud seda isegi Tiffanyle tunnistada, sest ta mõistis nüüd, kui kaugel maas ta oli oma Iidolist. Ta lubas endale, et temast saab tõeline Üleinimene ja täiesti tema Tiffany vääriline Naine! Tema saab olema selline Amatsoon, keda kõik peavad vaatama ja meelt heitma, kes võtab mehe ja viskab selle minema, kui enam ei sobi. Sest miks oleks ta pidanud endale midagi keelama. Tema Tiffany oli ka endale palju lubanud. Miks ka mitte Tema!! 

III

Kui Hanna-Magdalena vastumeelselt teist korda magama läks, masseeris Tiffany Ülemiste oma ninajuurt ja silmi. Tema ema pidi alles homme koju jõudma, ja isa kohta ta isegi ei teadnud kuna. Ta hakkas vargsi mõtlema, et ta võibki oma Kaarnakivi juurde jääda. Ta oli lasnud Eluritele ka oma toad valmis seada ja polnud nõus kuulmagi, et nad nüüd koju asutavad minema. Kummatigi pärast seda filmi, aitavad nad seda hommikul ka ise lahti seletada. Kaua võib! Miks peab tema üksinda rabama ja täiskasvanud ja vanemad noored hüppavad alt ära? Kas tema tahtis endale seda taaka, ja nüüd seda plikat kaela, koos selle uue sünge murega. Sügaval südames oli tal temast kahju, ta lootis vaid, et leitakse head vanemad -- kindlasti mitte Tema vanemad!! Ta oli välisuksele piisavalt lähedal ja kuulis vaikset koputust, ning rehmas kätt, ning vastav teenija asutas ust avama. Anu Bishop esitles end näitekirjanikuna ja küsis kas siin majas on ka inimesi, kellele näitlemine võiks meeldida. No vähemasti ei üritatud midagi talle kaela määrida, selle üle ohkas Tiffany kergendatult. Ta lasi külalise sisse juhatada, ning pani tulele uue kannu teed ning juttu jätkus kauemaks. Gunther oli kuidagi kahvatu ja kidakeelne, kui enne oli ta valmis kõike selgitama, mis filmisse puutub. Tiffany oli teda selle tõttu vaikselt vihkama hakanud. Kuidas ta üldse julges, pärast seda, mida ta oli teinud, oma abieluõnnega siia keksima tulla -- ja tema hoidis Elurite musta saladust!! Kui kerge oleks olnud nende ilus klaasmajake, hästi sihitud lingukiviga purustada. Nagu Taavet Koljati vastu. Ainult üks vise, ja rohkem polnud talle tarvis... kuid Tiffany teadis, sügaval südames, et ta ei olnud selline inimene. "Nii ei tehta!" tundis ta sügavusest vastu kostmas, ning ajas selle närvide kaela. Täna oli ka palju juhtunud. Maarika oli nõustnud mõne aja pärast Tiffanyt köögis aitama, mistõttu võisid teenijad varem lõpetada ja läksid rõõmsana koju. Tiffany oli ka õnnelik, et ei pidanud seda asjatamist enam taluma. Talle meeldis köögis askeldada. Tal olid juba käed sellise töö järele sügelenud, kuid kuidas sa siin majas... Ta oli ikkagi Tiffany Ülemiste, kuulsa Madis Ülemiste Tütar, kelle Kaarnakivi oli Kõige Parem Virtuaalplatvorm et andmeid varundada ja hüperlinkida. Sa võisid isegi otsustada, mis otsingusõnad olid lubatud ja kui palju nad asju nägid, ilma et kasutaja pidi isegi teadma, et midagi loendist oli välja jäetud. Eriti Hiina Rahvavabariik rippus Madise iga järgmise teadusuudise küljes, kuidas Kaarnakivi areneb, ja Venemaa ning India ei tahtnud kaugele maha jääda rääkimata USA'st ja Jaapanist. Ainult SuurBritaania ja Euroopa Liit köhisid miskit inimõigust ja tsensuuri. Kust neile sellised koledad sõnad meelde tulid? Madisele meeldis, et ta sai Indias ja Hiinas nii odavale tööjõule loota ning sellega kulusid kärpida, mis tublisti kiirendas tema geniaalsete projektide arendust. Ja raha voolas tema juurde ojadena... 

IV

"Mis sa siin teed?" Urises Gunther elutul toonil, nagu püüaks ta kogu oma tahtejõudu kokku koguda ja võitleks põgenemise vastu, nägu maskiks tardunud, kui ta läbitungival pilgul tähelepanelikult iga Anu Bishopi kehaliigutust järgis. Isegi, kui tüdruk oleks koevedelikku kehas ringi liigutanud, poleks see vast Guntheri kulli pilgu eest pääsenud. Tüdruk vaatles teda tehtud naeratusega, nagu ei saaks ta aru, millest selline tõsine pilk ja pöördumine. Polnud ju Gunther ennemini vestlusest just palju osa võtnud. 

"Mis sa siin teed?" kordas Gunther oma küsimust uuesti ja lisas: "Ma tean, kes sa oled, või arvasid, et võin sind unustada..." Lai naeratus lehvis Surma näole, mis tegi ta väga veetlevaks, ning leevendas tema luidrat olekut. Paistis, nagu poleks ta kunagi teadnud, kui hea on saada mehelt komplimenti -- kummatigi nii seksikalt abielumehelt. Gunther oli kurikuulus ja tema abielu oli murdnud nii mitmeid elusid ja tütarlaste südameid. Paljude perekondade uksed jäid seetõttu Eluritele jäädavalt suletuks, sest võtta endale naine Kolumatsi perekonnast!! Kuidas nad julgesid, kui häbematu. Kas nemad on siis ka mingid kõrgesti sündinud. Kõik ju teadsid, kes need Kolumatsid olid, et nende esivanemad olid kuulu järgi natside pool võidelnud ja ühte salajast koonduslaagrit juhatanud. See oli muidugi rumal jutt. Kuid siiski oli see Kolumats kahtlane -- ja ehkki Maarika polnud oma siira usu ja kommete või ühiskondliku tegevusega kunagi alust andnud arvata, et sõnad "Neeger" või "Juut" kuidagi negatiivselt tema sõnavaras olemas on. Kuid sellegi poolest olid kuulujutud visad kaduma, ja Kolumatsi perepea oli väga laisa olekuga neid ümber lükkama. Ju ta ei sallinud näpuga näitamisi ja oli liiga uhke, et iga saksa või arvamusliidri ees kummardada. Siis arvasid teised hääled, et Maarika usk on süütundest ja patukahetsusest ja mitte üldse südamesiirusest... Aga see ei läinud naisele endale korda, kuidas temast arvati, samuti mitte Guntherile, kes kogu seda usuvärki, nagu hane selga vesi võttis. Tema oli lihtsalt tänulik, et kõik oli hästi pöördunud -- arvestades asjaolusid. Ja nüüd pidi see murepilv oma ähvardava äikese frondiga kohale veerema. Ja kui mõnitavalt ta ennast paika sättis ning tema närve ja kannatust katsus. 

"Oi, ma arvasin, sa juba unustasid mu,..." tähendas Surm meelalt naeratades ja venitas, "...nüüd, kus sa oled õnnelikult abielus. Palju õnne. Ma ei jõudnudki pulma -- ega kingitust üle andma!" Ehkki see oli pingutatud vale. Ta oleks tahtnud Tiffany kaela kahe korra keerata, et ta ei saanud Guntheriga ise abielluda. Kuid see tegi ka elu huvitavamaks. Talle meeldis, kui ohver vastu siputas. Talle oleks igav hakanud, kui Gunther mingi tossike oleks, kes armu palub. Mis rõõm on sinust kõik elumahlad välja imeda, kui sa, nagu mõni tema ohvritest, oma elu eest halisesid. Õnneks surid sihukesed ruttu ja ei pidanud neid kaua taluma. 

"Ma tahan.. et Sina ... lahkuksid ... sellest majast ... ja minu elust!" rõhutas Gunther igat sõna, pidades neid välja veerima. Ta polnud kunagi nii palju õudust ja hirmu tundnud, kuid ta ei lubanud endale vedelaks lüüa. Vist ikka tema oli Eluri! Ja tema trotsib oma isa õpetuse pärast kasvõi Surma ennast, kui vaja on, kuigi varem ta oli oma isa selle kadalipu ja karistusmaanija pärast vihanud. Aga nüüd oli ta tänulik, et ta oli mingi selgroo ja moraali omandanud. Nüüd manas ta selle kõik oma meeles esile ja pani selga nagu sõdalane turvise. Kuidagi paistis see Surma erutavat ja ta hakkas aeglaselt sisse ja välja hingama, nagu saaks ta sellest kaifi. Ja siis natuke kiiremini ja sügavamalt. Kuid siis ta lõpetas, ning vonkles mõnitavalt aeglaselt ukse poole ja sellest välja, unustamata enne Guntherist möödumist, kes oli tugitoolis istunud, ta kõrva juurde kummardada ja sosistada. "Ära jää võõraks, ma saadan sulle kõne!" Gunther jättis meelde, et vahetab oma majas kõik uksed; salasõnad ja telefoninumbrid ära, kuid selle naisega ta küll tegemist ei tee. Kui Surm oli lahkunud, tulid ka Tiffany ja Maarika nõusid pesemast ja küsisid hämmastunult külalise kiire lahkumise kohta. 

"Üks minu vallutusi... soovis palju õnne abielu puhul... siis sain ta lahkuma." leidis Gunther end kraaksatamas ja vabandas end peavaluga välja ning asutas oma valmis pandud tuppa magama. Naine vaatas talle kaastundlikult järele. "Kuidas ta teadis teda sinu juurest otsida?" Ka Tiffany kortsutas selle peale kulmu. "Ole ettevaatlik, ta võib tõesti Yandere olla... kas sa nägid kui kõhna ta oli... nagu Buchenwaldi põgenik!!" "Tiffany!" sisistas Maarika Eluri hukkamõistval ning uskmatul toonil. "Mis sõnu sina ka tead kasutada?" "Mida?!?" laiutas Tiffany hämmastunult käsi. "Sa pead tunnistama, et too tüdruk vajaks üht võileiba või kaht... isegi too Cpt. America näitleja ei näinud nii kohutav välja." Ja kui nad selle üle järele mõtlesid, ei teadnud nad kedagi, kes nii anorektiline oleks olnud. "Ju siis püüdis mu mees tema haigust ravida ja nad said niimoodi kokku." tähendas Maarika mõne aja pärast, et lugu arusaadavamaks muuta. "Ju vist." andis Tiffany moka otsast vastu, vabandas ennast ja läks magama. Ka Maarika läks pärast sündsalt pikka õhtupalvet magama ja rahu laotus Ülemiste maja kohale, nagu Jaffa ilmutuse tekk.