August Vare oli Kooli kojamees, ja ta oli oma tööga rahul. Tema ei saanud aru, miks inimesed seda Tiffany Ülemistet nii vihkasid,, sest tema sai temaga alati nii hästi läbi. Kui teda lõpuks kutsuti Direktori jutule, et tüdrukule Auhind anda, oli ta kohe nõus. Kellele veel, kui mitte temale, kes oli nagu Naabot omal viinamäel. Ei andnud ta kellelegi oma viinamäge -- tõeline Kalevane Naine. Ta ei saanud kunagi aru, miks õpetatud mehed tema peale äraseletatud nägudega naeratasid, kui ta Prohveti kombel kuulutas: "Tiffany Ülemiste on nagu Naaboti Viinamägi!!"Ainult üks kord läks ühel ruunišamaanil närv mustaks ja vaatas teda imelikult, et urises vastu: "Kas kuseme riigi seinale?" Mida see riik siia puutus, kui tema tahtis lihtsalt rõõmus olla, et on selline julge Kalevane Naine, kes ei karda elada ja olla Tema Ise.
Oli siis see Tiffany Ülemiste platsis ja pakkus talle musta kohvi, mille ta oli ise valmis teinud. Palun väga, võttis lihtsalt oma termose välja ning hakkas aupaklikult tühjast-tähjast rääkima, vaatamata ise kellalegi, nagu oleks August Vare President ise. Ja mehele meeldis tüdruku lihtsameelsus, millega ta sundimatult teda kõnetas, et Kojamees oli oma nooruses vihahoos mehe ära tapnud, kuna too oli koera peksnud. Nii ikka jalaga, mittemillegi eest, et tal ülemus tööl tal detaili ära lõhkumise eest näo täis sõimas, ja teine ei osanud teisiti oma pingeid maandada, et läks tehasest joonelt parki, ja võttis esimese krantsi ette. Kui siis samas tehases töödanud kojamees seda nägi, sai ta väga vihaseks, et teine nõrgemat nii kohtleb ja pani talle korraliku Sepavasara kämblaga silmade vahele, ja teist korda polnud mehele vaja. Pärast politsei vaatas teda nagu väärakat, et mis ta oma karukämmaldega nii vehib -- ja veel koera pärast. Mis inimesel ikka mõistuse vahel toimub? Ju see Tiffany Ülemiste ei teadnud, sest kõik teised hoidsid temast targu eemale, et ei teeks tema kämblaga samamoodi tutvust.
"Kuule, Tiffany, sulle tahetakse Auhinda anda!" ütles August mehiselt naeru mügistades ja kuulutas tüdrukule rõõmusõnumit.
"Kanäe?" küsis selle peale Tiffany ja vaatles teda tõtlikult. "Et siis mille eest?"
"Su kasvandik sai kolm A'd ja suure kiituse, isegi vanemad käisid koolis ja nüüd nad korraldavad sulle selle auhinna üleandmist. Direktor isegi rääkis minuga, et Auhinnale minu nime küsida." Viimase üle oli mees eriti õnnelik, kuid Tiffany vaatas teda kaastundlikult, ning manas vilkalt hillitsetud viisaka pilgu ette. Oli ainult üks töö, mis vääris Auhinda, ja ta pigem ei tahtnud selle eest midagi, sest ta oli lootnud, et see töö vabastab ta oma kohustustest, nagu noormees püüab AK47 salve tagurpidi külge treida ja Avarii karjuda, et niimoodi ajateenistusest kõrvale viilida. Ei tahtnud ta olla selle Hanna mentor, et viimasel vasika vaimustus oli. Liiga elavalt uskus ja järgis ta Tiffany kannul, et tüdrukul hakkas piinlik hirm, et mis siis, kui ta lähebki temasse ja rikub samuti oma elu ära. Ja seda ei võinud ta oma südametunnistusele võtta. Tema võis ju oma isa vihata, mehe surma eest, kuid oma õpilast ta sellesse segada häbenes. Niimoodi ei tehta isegi vihamehele. Ta tänas Kojameest hea uudise eest ja asutas Direktori kabineti suunas minema, jättes oma termose targu kojamehe juurde, sest ta mäletas viimast korda, kui ta seda kuumrelva oli käsitsenud. Ja seekord oli vaja Hanna pärast end talitseda.
Ta koputas viiskalt uksele ja ootas ning lasi end sisse kutsuda.
Kui Direktor teda silmas, siis pidi ta minuti registreerima, enne kui aru sai, et ei näe ilmutust, vaid Vanakuri ise on jutule tulnud. "Mida sina siit tahad?" küsis ta jäisel toonil, liigutamata lihast ega pilku, ehkki tema sulepea oli poole lause pealt vihiku lehele õhku rippuma jäänud, ning Tiffany pidi mehe distsipliini taju imetlema. Tiffany kehitas õlgu ja seletas olukorda, et ta on Auhinna saanud.
"Ma juba rääkisin sinu isaga ja saatsin sulle kutse, Auhind antakse kätte kell 9 õhtul."
"No see seletab, miks ma pidin seda kojamehelt kuulma, sest mu isa on komandeeringus." näppis piinlikust tundes oma pahemat kõrvalesta ning vaatas kõrvale, enne kui rahulikul toonil ütles. "Me ei saa enam omavahel läbi ja ei jaga sõnumeid, sest issi on liiga hõivatud ja kuna Kaarnakiviga läheb nii hästi, et nüüd teenime juba kuuekohalisi summasid, siis tal ei ole enam minu sita jaoks aega, seega edaspidi saada ikka sellised kutsed, kas mu emale, või mu e-mailile ja ma vaatan oma kuriteo üle" Ja vaadates viimaks otse Direktorile silma sisse, kes selle peale isegi sulepea käest pani, et teda ainitise huviga silmitseda. "Ma tean, miks sa mind tahad selle Auhinnaga pärjata, nii et jätame teeskluse, ja edaspidi ma tahan, et sa ei kasuta kojamehe lihtsameelsust ära, et tema nimega mind sajatada, sest ta juba kulutas vanglas oma tublid aastad ära, et teine mees koera jalaga lõi, ja nüüd sina ka lähed koera jalaga lööma, et minule koht kätte näidata!!" Nad seletasid teineteist läbi vaikuse. Kummagi pilk ei reetnud ühtki tunnet, ei vihkamist ega armastust. Vaid ainitine selge pilk, kohtumas sama vaheda pilguga. "Võin ma küsida, miks sa seda tegid?" küsis viimaks Direktor ja langetas viisakalt oma pilgu esimesena ja hakkas jälle oma sissekannet jätkama, mis tal pooleli oli jäänud, nagu poleks midagi juhtunud. "Ma ei taha olla Hanna-Magdalena mentor, sest tal on minu suhtes vasika vaimustus."
Kui Direktor seda lauset kuulis, jäi tema sulepea jälle toppama, sest ta pidi selle tähendust natuke hoomama. "Või sedasi." tähendas ta endamisi ja jätkas kirjutamist. "Võite lahkuda, ma annan teie sõnumi edasi, kuid te peate ikka selle Auhinna vastu võtma. Mõnda asja ei saa telefoni kaudu kõikidele osapooltele rääkida..." ning Tiffany ohkas tehtult selle peale ning asutas minema, ise mõmisedes. "Karta oli, et nalja ei ole..." Kui tüdruk oli lahkunud, tegi Direktor sissekande ära, pani sulepea oma kohale ja sulges tööraamatu ning viis selle laua tagant tõustes kapi juurde ning pani riiulisse. Ta vaatles veidi seda riiulit ja kõiki aastakäike, kes olid sellest majast läbi käinud ja kes siin praegust olid. Sellist, nagu Tiffany Ülemiste, polnud ta kusagil näinud. Ja ta kõndis laua juurde tagasi, ning helistas õppeala juhataja ning Filosoofia õppejõu välja, et nendega sõjanõu pidada.
Tiffany Ülemiste läks rahulikult tagasi Kojamehe jutule ning võttis hoiule antud termose ning jättis viisakalt hüvasti, et kodu poole asutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar