Avant Garde ja Decadence, Tiffany Ülemiste vs Kasutaja Kaguya

 I

Tiffany Ülemiste valmistus oma abiõpetaja ülesanneteks ja rüüpas mandlikoore kohvi. Ta oleks võinud ka juua midagi kangemat, kuid ta otsustas, et tema vererõhk on viimasel ajal piisavalt Ameerika Mägedel sõitnud, ja olenemata tema noorukesest east, ei tahtnud ta päris 30 aastast pensionär-litsi mängida. Ja kõik olekski võinud sujuda, kui kellegi vari tema peale langes ja sundis pargipingil silmi tõstma. 

Ta silmitses Kaguyat, tundes tema kohe ära, sest tal olid Vanakurja lõhnad man. Pealegi ei teadnud ta ühtki teist täiskasvanut, kes oleks temale nii mesimagusa naeratuse kinkinud. Ta kandis üht Punast Hiina lõikega kleiti, mis rõhutasid tema punaseid juukseid, Cheongsami taustal, mida oleks võinud vabalt laulatusel kanda. Kuidagi oli see siiski natuke ülepakutud kohaliku karge argisusega, või tahtis kandja sellega midagi öelda, et ta oli nii lugupidamatult oma varju lasnud Tiffany peale langeda ning päikese ees seisis. 

"Kas see koht on võetud?" küsis Kaguja end esitlemata mesimagusalt edasi. 

"See on vabariik." tähendas Tiffany külmalt ja ilma igasuguse huvita, ning tegi end näotuks, nagu ei tähendanud see sissetung tema privaat-sfääri talle midagi ja vaatles oma konspekti klassi kohta, keda ta pidi vastu tahtsi juhendama. Ta lootis, et õpetaja ei kuritarvita tema intellekti ja aega liiga palju, kuid kui arvestada tema Filosoofilist Üleinimlikku Testi, ta võis ka... Juhtub kõige parematega, 

Naine istus tema kõrvale, maldamata kahte meetrit hoida, või maski kanda. Mitte et see teda kottinud oleks, sest temal polnud samuti maski, kuid tema kõiketeadev äraseletatud naeratus hakkas pikapeale üle viskama. 

"Jah?" küsis Tiffany Ülemiste ning aval naeratus lehvis Kaguya näole, mis kuidagi moodi ta veel koledamaks tegi, kui eelnenud mesimagus irve. "Ma tulin sinult Hanna-Magdalena juhtimist üle võtma." Seda öelnud, nihutas ta oma ülakeha veel lähemale, nagu tahaks teda suudelda, et ainult näo kaugusele jääda. "Sa ju niikuinii ei taha  teda kasvatada..." 

Tiffany vaatles Kaguyat ülalt alla ning vaagis, kuidas sellesse pakkumisse suhtuda.

"Oh, kui nõme minust, ma pole ennast isegi tutvustanud." siristas Kaguya ning ütles oma nime ja kust ta on. "Sa ju ei pane pahaks?" oli ilmselge, et ta ootas Tiffany mingisugust reaktsiooni, ning kindlasti mitte midagi positiivset. 

"Panen ikka küll, kui sa Vanaõeluse juurest oled, Kasutaja Kaguya, sest sinust pole isegi niipalju järel, et oma endist inimnime kasutada!!" See oli ilmne solvang, kuid Kaguya ei paistnud sest välja tegevat, vaid jätkas: "Sa vist ei saa aru, kellega sa siin räägid?" Tiffany ei saanud selle ähvarduse toonist aru ja pidi silmi kissitama, et Kaguya näitajaid vaadelda. Isegi parema tahtmise korral, ei saanud ta nii igavat ja tavalist kratti tõsiselt võtta. Kui ta poleks seda ülepakutud Hiina kleiti kandnud, poleks ta pilk kunagi naisel pidama jäänud. Vaatamata punastele juustele, oli ta pigem keskkonnaga ühte sulanduv kui ruumi kirgastav kogemus. Kui ta poleks nii eemaletõukavalt Lutsiveri järele haisenud ja tema valguse ees seisnud, siis ta võib-olla ei saanukski aru, et ta siin on. Ta oleks võinud selle naisega terve tänava lumest puhtaks rookida, ja oma juustega tal naha seljast nülgida ning endale kasukaks teha. Milleks pidi Lutsiver talle sellise Albi ette lükkama, mis polnud talle mingi vastane. Tal hakkas pea jälle tuikama, ning ta ei tahtnud enam. Ta tänas jumalat, et tal oli nii lahja kohvi, muidu oleks enese valitsemine palju nigelamalt läinud. 

"Ma olen sinust juba palju kuulnud, Kasutaja Kaguya, kuidas sa oma endised sõbrad reetsid, et Lutsiveri litsiks hakata..." põlastas Tiffany, kuid Kaguya lõikas talle vahele, "Ära mängi siin süütukest, sa oled ka tema riista otsas vurrkannu mänginud." kuid Tiffanyle see seletus muljet ei avaldanud. "Ma ei pidanud selleks kedagi ära tapma..." See polnud päris tõsi, sest ta ikka veel süüdistas end, selle pärast, mis tema Mihkliga oli juhtunud ja et ta ei mallanud enda täisealiseks saamist ära ootama, et teada saada, kas ta siis veel temast huvitatud on. Kaguya vaatles ka Tiffanyt ülalt alla, ning pilgutas silmi. "Ma näen sind ka, vana mõrd, ja sinu näitajaid, mina oleksin neid paremini kasutanud, ja juba midagi saavutanud, selle asemel et oma kurja saatust haletseda..." Tema näole lehvis eriti armukade ning solvunud noot, mille ta sealt aga osavalt elutu maski alla peitis, nagu oleksid tema näo lihased marmorist valatud veesüliti omad ja mitte inimese küljes. "Minu pärast võid Lutsiveri endale hoida, teda ma ei taha, aga et ma laseksin sul Hanna-Magdalenale sama teha, mis sa oma sõpradele tegid, selline lojus ma ka ei ole, nii et unista aga edasi. 

"Sinu Filosoofia Õppejõud," venitas Kaguya ning jättis lause lõpetamata, nagu peaks see pelk mainimine olema raske taagaga. Tiffany kissitas põlgusest silmi, talle ei meeldinud üldse selle naise suhtumine ja toon, ning ta ei tahtnud temaga oma karmat rikkuda. "vahest oled sa kuulnud, aga vahest ka mitte, sest sa oled ju nii õpetamisega hõivatud..." Kaguya oli oma lause üle vast väga uhke ning rahulolev, sest ta lubas endale kõiketeadvalt naeratada. Tema näos läitus valgushelk, nagu oleks ta rääkinud, kuidas tema kavaler talle abielu ettepaneku tegi, mis jälle rõhutas tema kleiti ja juukseid. Ma pean silmas seda KRATT kapi-pedofiili, kes vahele võeti!" ning Kaguya lagistas oma rõõmutut naeru ning vaatles teda parastavalt. Tiffany ei suutnud seda uskuda, sest selleks oli too vana rebane liiga kaval-Ants, et isegi Kuradile enesele vahele jääda. Kuid siis hakkas talle koitma, ning Kaguya hakkas selle kinnituseks noogutama, nagu oleks ta selle ilmutuse üle õnnelik. "Jah, mina tegin seda. Polnud üldsegi raske, kui arvestada, et ta ei lasknud ühtki altkäemaksuga õpilast läbi vaid püüdis akadeemilist puhtust nõuda. Ta kord isegi seisis sohi tegija kõrval ja  keelas sohki teha, ning siis kukutas selle eest läbi. Tema profiiliga, olla nii Õiglane!!" 

"Oh jah, tubli olid siis..." haigutas Tiffany ja tõusis pargipingilt püsti. "Sa pole seda tüli väärt, et sind laiaks litsuda, kuid kellegi tema luukerega kõrvaldamine pole just väga muljet avaldav. Võta minuga ühendust, kui sulle päris kihvad kasvavad, ja sa päriselt midagi oled, mitte ainult teiste intellektuaalse patu arvelt, mida nad pole isegi ellu rakendanud..." kuid see repliik vast ei meeldinud Kaguyale, sest ta hakkas vihast vahutama. "Sina ei keera mulle selga, ma võin su kutsika ka üles leida ja laiaks litsuda. Võib-olla ma ei saa sinu kaitsevallist läbi aga võib-olla ka saan. Eks uurime järele." Tiffany tahtis talle veel midagi öelda, kuid pidi silmi pilgutama, sest tuul puhus vastu, ja kui ta uuesti pargipingile vaatas, oli naine kadunud. Ta tegi parem minekut, et mitte paista liiga hullumeelne. Ta veel mäletas, kuidas raamatukogus Eh'iga oli, kui ta kord nähtavana ja siis jälle nähtamatuna ilmus. Mõeldes selle pooletoobise ähvardusele, pidas ta paremaks oma poeg üle vaadata ja abi paluda. Sest kuigi ta ei kaalunud võimalust, et see Alp suudaks isegi keskpärase nõia loitsust läbi murda, võis pidev üritamine piisavalt vibratsiooni tekitada, et politsei "vaibakloppimis muusika" allikat otsima hakkaks. Ta vaatas oma kella ja urises. "Läheb raskeks kahel rindel, kuid vaatame mis saab..." Ta lubas endale, et läheb oma endist õppejõudu ka vaatama, sest temast võis veel kasu olla. 

II

Qi Lin ladus lauale pasjanssi, kui käis üks tume mütsatus ja ta vaatas Cao Dai poole, mis aja jooksul tuli veel teine ja kolmas mütsatus. Qi Lin lehvitas oma lehvikuga ja mütsatused lõppesid. Cao Dai kehitas nõutult õlgu, kui Qi Lin teda hämmeldunult seiras. "Oli vist mingi sääsk." 

Qi Lin läks last üle vaatama ja tuli siis tagasi, sest lapsuke magas kindlalt ja Hiinlannast nõid oli just lahkunud sisseoste tegema ning Vend Justus polnud oma vahetusega veel kohale jõudnud. Nad ei võtnud seda vahetuste vaheldumise juttu tõsiselt, sest kaks jumalat on piisav, et kaitsta lapsukest, mille iganes eest, mida maailmas võiks toimuda, ja ega Tiffany Ülemiste ka mingi könn polnud. 

"Mis ajast sääsed nii palju jõudu omavad, et kaitsevalli vastu vaipu kloppida?" Ja kui ta oli uuesti maha istunud, hakkas ta rohkem endale arutlema: "Ja ei saaks öelda, et ta seda väga osavalt tegi. See oli eriti vulgaarne rünnak, mis ei lootnudki midagi saavutada..." 

"Oh jah..." Ohkas Cao Dai ja asutas teed keetma. "Paistab et Tiffanyt on oodata, ju ta on jälle mehetegusid teinud ja endale uue sõbra muretsenud." 

"See meie kokkulepe olla lapsukese haldjast ristivanemad, hakkab juba kulukaks minema..." mossitas Qi Lin "Rääkimata selle plika suhtumine..." ta mõtiskles kõigi nende kordade peale, kui Tiffany oli teda mingis vormis solvata üritanud, et enda üleolekut demonstreerida. "Jah?" osatas selle peale Cao Dai ja ulatas talle reipalt tassi rohelist sencha teed. "Ja mida sina inimeselt ootasid?" Tähendas ta jutujätkuks, ning võttis oma koha sisse. Nad ei saanud oma juttu jätkata, sest veel kolm mütsu, millele järgnes neli mütsu panid toa vibreerima, ning Tiffany oli just kohale jõudnud, lõõtsutades kui hobune, kes on ärajooksmise äärel. Qi Lin silmitses teda huvitatult, ning sahmas veel kaks korda hellalt oma lehvikuga, ja paistis, et seks korraks on segajaga asi aetud. Cao Dai tõusis oma teetassi kõrvalt, mille ta enda ette diivani lauale oli jätnud, ja läks kannu juurde, millest ta veel ühte tassi auravat teed valas, ning oma meelekohti mudivale süngele Tiffanyle andis, kes selle tänulikult vastu võttis. 

Cao Dai pani seda väga imeks ja saatis Qi Linile pilgu, kes samuti huvitatult tüdrukut seiras. Millal viimati oli Tiffany Ülemiste jätnud oma tavalise nokkimise sinnapaika... "Mis selle mõrra probleem on?!" Kuid enne, kui ta jõudis isegi vanduda, oli Qi Lin ta kallistusega ümbritsenud, nagu oleksid nad südamesõbrad. "Lase sel minna, ta pole seda väärt." Tiffany vaatas uurivalt Qi Lini peale ja seletas enda ette. "Kas sa tead seda Kasutaja Kaguyat?" "Võib-olla mitte nime, kuid ma olen temasuguste Alpidega kokku puutunud, ja minu jüngrid." ütles Qi Lin hellalt Tiffanyga õrnutsedes, ajades tüdruku veidi närvi. Ta jõi oma teed ja muljetas oma mõtteid. Mõne aja pärast, kui ta oli tassiga poole peale jõudnud, ütles ta ebamäärases suunas. "Ma.... vajan..." kuid tal oli raske seda lauset lõpetada, ning Qi Lin lasi tal rahus oma teetassiga tõtt vahtida. Vihastudes oma nõtruse üle, paristas Tiffany selle siiski moka otsast välja: "Ma vajan su abi, et last kaitsta, sest paistab et ma vihastasin ühe Albi välja, ning mul on vaja üht eriti soodat kasvandikku kantseldada, kes minust liialt sisse võetud on, et kas sa saaksid nii kaua, kui ma teisel rindel olen, mu kohused siin üle võtta?" Ta ootas, et haldjas ta välja naerab. Ta ootas, et talle tuletatakse meelde, kõiki neid kordi, kui ta oli QI Lin'i üleolevalt kohelnud. Kuid mida ta ei oodanud, oli see: "Ära muretse, õeke, selleks me siin ju olemegi. Jäta see surnud koer minu hooleks ja võitle selle süütu hinge pärast, keda see Kaguya, oli vist ta nimi nõnda, taga ajab. Sest selles küsimuses on meil ühised huvid." Tiffany seedis seda väljavaadet, et nüüd on ta peaagu et vandeseltslane, kui mitte endale uued kaitseinglid hankinud. Haldjas paistis seda haistvat, sest ta viibutas jälle oma lehvikut, ning kolm inglit olid tuppa ilmunud. "Sa ei pea muretsema, sest su kaitseinglid viivad su sinu kasvandiku juurde, samas kui meie tegeleme selle... Kaguyaga." Tiffany lõpetas oma viimase tee, ning võttis pakkumise vastu, mitte et tal anti valida. 

III

"Mis asi see Kasutaja Kaguja on -- ma tean, et ta on Alp, kuid kas ta ei peaks kõngenud olema, nii palju energiat, kui ta kaitsevalli väisamiseks kulutas." Tiffany küsis seda inglite käest, kui ta oli nendega teel Hanna-Magdalena poole, et veenduda, kas ka temaga on kõik korras. 

"Tujurikkuja" ütles Gaabriel sapiselt. 

"Keegi, kes saadetakse Auväärseid ja Pühakuid maha võtma." tähendas Raafael ettevaatlikult ja seiras oma ümbrust, kui nad lendasid. Tavaliselt ta seda ei teinud ja kõik inglitega lennud olid meeldivalt sündmuste vaesed. Kuid nüüd paistsid inglid oma tööd tõsisemalt võtvat. 

"Kuidas saab see "ei-keegi" Auväärsete või Pühakute vastu?!" ei suutnud Tiffany Ülemiste oma kõrvu uskuda. 

"Oled sa kuulnud seda anektooti väiksest koerast, kes jäi suure koera kurku kinni ja ta ära lämmatas?" püüdis Miikael seletada. 

"Albid ei pea kedagi kunagi võitma, vaid kui võimalik kedagi endaga põrgu kaasa kiskuda." selgitas Gaabriel ning Raafael tegi mingi liigutuse oma mõõgaga, mis oli kiirem kui Tiffany suutis seletada, ning kostus mütsatus ja tuhm vandumine kaugusest. 

"Kuidas tal paak tühjaks ei lähe??" ei saanud Tiffany ikka veel aru. 

"Miks sa arvad, et ta oma paagi pealt...?" küsis Raafael teravalt, ning Tiffany sai aru oma viimast kohtumist Isaluigega ja kuidas ta kaitseinglid olid sekkunud. 

"Mis ajast peale Lutsiver nii heldeks on läinud, et niipalju hedoneid kulutama on hakanud?" küsis Tiffany Ülemiste edasi. 

"Tehniliselt on Albi rünnak kõige odavam vaimse sõja meetod, sest pool selle hinnast maksab ohver ja teine pool on Albi omaniku kanda. "Mina pidin selle sita kinni maksma?!" ei suutnud Tiffany seda häbematust uskuda, et keegi üldse julgeb midagi tema paagi pealt teha. 

"Pool arvet!!" parandas Raafael süngelt. "Sa pole veel nii kogenud, et tervet arvet kinni maksta."

"Kui su haldjast ristivanemad, olgu Jumal meile kõigile armuline, poleks sind aidanud, siis oleksid sa nüüd koomas." lõpetas Miikael selgituse. 

"Ja ta võibki niimoodi, lihtsalt rünnata, ja mina plekkigu pool arvet kinni!!" protesteeris Tiffany. 

"Sa võid alati esitada kaebuse Jumala kohtu ees ja kui see uurimise alla võetakse, siis pannakse rünnakud kinni. Uurimise ajal ei saa sind ükski Alp tülitada..." Tähendas Raafael abivalmilt, kuid mitte oma tavalise noorusliku reipusega, vaid nagu ei tahaks ta seda päriselt välja pakkuda. 

"Ja selle konks on?" küsis Tiffany ebalevalt. "Sinu enda vägi pannakse ka nii öelda vaka alla, ja sa ei saa enam ei ingliga reisida; kedagi juustega tükkideks rebida või seestada jne. ega kindlasti mitte kaitsevalle esile manada ja neid oma väega toita. Sest kui sa asja Jumala kohtu ette tood, võivad asjad ka sinu kahjuks laheneda..." tähendas Miikael karmil toonil, ning enne kui Tiffany jõudis midagi küsida, jätkas Gaabriel. "Siis alles saad sa kogu arve endale, ja kaotad selle, mille üle vaidlus käis. Võimalik et mõlema poole üle -- mis sinu puhul tähendab, sinu poeg JA Hanna-Magdalena!!" Tiffany hakkas selle peale ropult vanduma. See ei paistnud ühegi nurga alt aus. Ega tema ei otsinud selle Albiga tüli. Kuidas sai siis veel olla võimalik, et ta võiks teoreetiliseltki rääkides -- Jumala kohtus veel -- kaotajaks jääda. 

"Sa ei oleks pidanud Nietzsche õpetust ja seda Filosoofilist Testi oma kasvandikule andma." võttis Raafael kogu jutu kuivalt kokku ning inglid asetasid tüdruku kooli ette ja kadusid, jättes ta oma küsimustega üksinda. Ta ei saanud ikka aru, kuidas see Keisri Uute Rõivaste näitamine nii tõsine asi pidi olema.