Tiffany kõmpis kodu poole, mõtiskledes oma olukorra üle, ning vaatas kellale. Kell oli 15, ja tal oli 6 tundi aega, et võtta vastu Augusti Auhind. Mis see võiks olla. Luuaga põrandat pühkiva Kojamehe kuju? Kuldne Luud? Ta lihtsalt lootis, et see pole mitte midagi väga vastikut. Vanemad võisid mõnikord õelad olla, ja tal hakkas pea valust tuikama, kui ta kuulis mängu väljakul tuttavat laulu. Ainult, et see oli Prantsuse keeles: "Frere Jaquez, Frere Jaquez, dorme vouz dorme vouz! Sonnez le matines, Sonnez le matinez! Ding Ding Dong. Ding Ding Dong!" Tiffany peatus ja võpatas, ning veok sõitis tema eest liiklusmärgi ära, pannes tema silmi pilgutama. Mõne aja pärast tuli veokist veidi sasitud ning kalbe mees välja, kes põhjas oma ülemuse kitsit meelt ning näruseid pidureid.
"Oled sa terve, ma ei saanud pidama!!" Tiffany ei saanud ikka veel aru ja pilgutas uuesti silmi, ning hakkas mõmisema. "Poleks need lapsed laulnud, oleksin su auto ette astunud..."
Mees vaatas teda ettevaatlikult, nagu kardaks ajukahjustust ja katsus tema laupa ning palus ühel juurde karanud mehel kiirabisse ja politseisse helistada, ning andis esmase kirjelduse, mis siin juhtus, ise kätega vehkides nagu tuuleveski ning taevast manades, et vähemasti ei tapnud ta inimest ära. Mees tegigi, nagu palutud ja vaatas samuti murelikult tüdruku poole. "Mis lastest ta seal rääkis, mänguväljakul pole ju kedagi..." Politsei tuli kümne minuti pärast ja võttis kõigilt tunnistuse. Kohale oli tulnud ka kriisi nõustaja, kes hakkas Tiffaniga tegelema, et neid "lapsukesi" üles leida, kes olid tema veoki ette astumise ära nurjanud. Tiffany vaatas anuvalt suurte silmadega kriisinõustaja otsa. "Ma ju kuulsin oma kõrvadega ja nägin oma silmadega, et kolm barretiga poissi, keksisid kummikeksu ja laulsid Sepapoisse Prantsuse keeles!!" Talle anti kohvi ning kui veenduti, et ta on suhtkoht korras, lasti ta politseil koju sõidutada.
Kui ta oli maja ees autost välja astumas, kuulis ta jälle laste mängimist, kuid seekord laulsid nad Tahad ma ristin su nime ära? Sinu nimi ongi... kuid ta ei tahtnud enam teada, vaid tõttas kiiremini ukseni, kohmitses võtmeid, sai ukse lahti ja vupsas sellest läbi ning lõi kirevase seljaga kinni et pahinal välja hingata. "Mida Kuradit!" põhjas ta ning vaatas järgmisel hetkel oma ema vihastesse silmadesse, kes ta Diektorilt saadud kõne pärast läbi võttis. Kui ta siis seletas, mis just juhtunud oli, ei muutnud see resoluutset ilmet just palju. Pärast mõningast põrnitsust, sai ema moka otsast: "Nojah, hea et sa ellu jäid, ära unusta turvameest kaasa võtta, kui sa oma Auhinna järele lähed..."
Tiffany läks oma tuppa, olles enne saapad jalust võtnud ning oma tuppa kõmpinud. Ta ei vaevunud ust sulgema, sest ta ei teanud, mis toimub või kui kaua see olek kestab. Praegust ei tahtnud ta end kuhugi sulgeda. Ta ei tundnud end turvaliselt ning muidugi mõista polnud Eh kusagilt leitav... "Mis toimub?" küsis ta endalt nõrgalt. Ta sulges silmad ja meenutas neid lapsukesi ja püüdis aru saada, mida see ilmutus pidi tähendama. Miks pidi ta kuulma laulu ärkamisest? Ta oli juba ärkvel! Kas ta meel mängis talle vingerbussi? Kas ta oli viimaks hulluks pööranud? Ta lihtsalt lootis, et õhtuks on see, mis asi iganes, kadunud, ja ta ei pea selle pärast enam muretsema. Ta leidis ennast ühelt väljalt ja igal pool oli kuldne vihm. Üks vägev Isaluik ajas enda puhevile nõnda et kogu silmapiir oli tema tiibu ja rinda täis. Järgmisel hetkel olid kolm poissi tema ja Isaluige vahel, kuid need olid hoopis Miikael; Gaabriel ja Raafael, paljastatud mõõgad käes, ning Isahane asemel oli Lutsiver.
"Ups, ma vist eksisin natuke ära..." kõkutas Lutsiver ja tegi minekut.
"Kas kõik on korras?" Küsis Gaabriel jäiselt, ning Tiffany rapsas ulatatud abikäe hirmunult eemale. Ta ei teadnud isegi, miks see teda nii häiris, et ingel oli talle abi osutanud. "Jah Jah, kõik on korras. Mis kell on?" Ja kuulnud et pool tundi on 9st puudu hakkas halisema, et ta jääb ju hiljaks... ja ilmutus oli läbi ning turvamees tuli teda autole kutsuma, et minema hakata. Ta ei hakanud ütlema, mis just juhtus, sest ta tahtis, et vähemasti see mees temast eemale ei hoiaks, ja teda kuidagi pidalitõbiseks ei peaks.
Ta hingas sügavalt sisse, enne kui ta koolimajja sisenes, ise mõttes palvetades. "Palun, ei ühtegi kuradi sepapoissi ega mingit neetud ristitud nime enam, palun, palun!!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar