Kui mina alles noor veel olin...

I 

Kui Tiffany Ülemiste lõpuks klassi astus, väreles tema süda, et Hanna-Magdalena on kadunud, või et kuri Kasutaja Kaguya on temaga midagi võigast teinud. Filosoofia tund oli ise väga sündmustevaene, ning õppejõud hingas kergendatult, et polnud enam ühtki "Keisri Uut Rõivast" mida kasvandikele lahti seletada. Sest tema meelest polnud see üldse eakohane. Tema meelest polnud see samuti mitte eakohane, et Tiffany Ülemiste peab abiõpetaja ametit -- kuid asjaolusid arvesse võttes, polnud see üldse nii paha mõte. Tüdruk paistis kandvat, ning muu ei tähendanud midagi. Ainult Hanna-Magdalena mossitas oma pingis, et tema Iidol polnud üldse mitte Üleinimlik, nagu tema Nietzsche Test oli lubanud loota. Kas ta selleks saigi need kolm A'd et kõik Kalevi alla pandakse. Teised tüdrukud juba narrisid teda, et mitu Ülikooli ta juba oma nimega on nimetanud, ja mitu omanimelist Nobeli Preemiat välja andnud, nagu oleks tema olnud Kiir ja läinud Venemaale Mõisnikuks õppima. Tema oli Hanna-Magdalena -- Suure Tiffany Ülemiste Õpilane. Ta ei tahtnud isegi oma perekonna nime enam mäletada, sest see tundus liiga pisike selle Au kõrval, mis talle tulevikust vastu terendas. Kummatigi et nad ei suutnud seda õnne hinnata. Nagu oleks Jeesus isiklikult nende manu tulnud, ja lubanud oma jalge ees meeste kohal istuda. Milline Au!! 

Kui Tiffany Ülemiste vahetunnis nurga taha läks, hiilis Hanna-Magdalena talle järgi ja sattus kogemata tema vestlust kolme ingliga pealt kuulama, ning tema vaim läks lahti ja ta kuulis ja mõistis kõike. 

Inglid vaatasid küsivalt segaja poole ning Tiffany järgis nende pilku ning ohkas kaastundlikult: 

"Noh näete, minu üle kullatud teeravikuju -- kas ta pole mitte täpselt minu näo järgi loodud!!" Seda öelnud, võttis Tiffany emalikult Hanna-Magdalena enda ette kaissu seisma, nõnda, et mõlemad käed tüdruku rinnul ristusid; kui Tiffany Inglitega edasi kõneles.

Gaabriel: "Sa oled otsustanud kasutaja Kaguya Jumala kohtusse anda, et ta sinu kasvandikku ja poega ründas!" skandeeris ingel meelevaldsel häälel, mis oleks pidanud panema kooli aknad tinisema, kuid ei paistnud jõudvat kuhugi mujale, kui asjaosaliste kõrvu ja mitte kaugemale.

Miikael: "Tea siis, kui sa lähed Eesli pärast kohtusse, võid kaotada Härja!" tähendas ingel vanasõna, mis pidi inimesi läbi proovima, et nad iga tühja pärast kohtunikku ei väisaks ja aega ei raiskaks. 

Raafael: "Kolme päeva pärast saad Sina ja su Poeg ja su Õpilane Hanna-Magdalena vaimus Jumala kohtu ees seisma. Kui te miskipärast keeldute sellele kutsele alistumast või kui kohus leidub teie asja kerge olevat, siis sa tead mille järele see lõhnab!" 

Ja ilmutus oli sama targalt kadunud, nagu ta oli alanud. Hanna-Magdalena vahtis suurte tõllaratastega Tiffanyle alt üles: "Sa teed seda kõike minu pärast!!" Sest tema eelnev kiitus, mis oli teenimatult sündinud, oli täiesti kõrvust mööda läinud, samuti ei märganud ta inglite nii tõsiseid Marmorist valatud näojooni, kes seda kiitust seedisid ja teda hindavalt seirasid, et järele katsuda, kas on tõesti niimoodi... 

Ta oli nii uhke ja tänulik, et Tiffany Ülemiste armastab teda rohkem kui ta oma vanemad ja usub temast nii palju, et paneb isegi oma poja tuleviku mängu. Ja seda mõelnud, vandus tüdruk põlevil Süsi-Silmil, nagu oleks ta ise ka Haldjaks pöördunud: "Ma luban, et ma olen sulle kõige parem ja kohasem Õpilane, keda sa oled iial silmanud ja rakendan selle Nietzsche Üleinimliku Testi ellu! Ja siis saavad kõik sinu vaenlased nägema!!" Ja seda öelnud, keksis tüdruk enesega rahulolevalt järgmisse tundi. 

"Oh Jah" ohkas Tiffany Ülemiste raskelt. "Hoopis mina pean nägema, et oli tõesti viga, sulle seda Testi usaldada..." ning ta paistis sama vana ja murelik, kui Irina Ülemiste, tema ema, kui ta pidi Tiffanyga tõrelema. Sel hetkel ta taipas, kui kasvatamatu laps ta oli olnud, ning tema kasvandik peab selle eest tasuma, et tema nii uhke ja mõtlematu oli -- alati ametis oma Suure kättemaksuga. 

"Oleksid sa vaid selle toimikuga minu ukse taha tulnud ja vägeva kõrvakiilu vastu vahtimist andnud, siis ma oleksin tõesti uskunud, et sa taipad, kuidas sa võid peale Üleinimese ka üli-inimlikuks muutuda ning langeda ja saada kõige narrimaks väikseks suureks, keda isegi Juhan Liiv ei suuda ette kujutada." Ja Tiffany Ülemiste komberdas pimeda kombel, et ilmutus oli teda nõnda rängalt tabanud, ja et tal ei olnud enam oma Väe privileegi. Ta tahtnuks minna oma poja juurde, kuid pidas paremaks kuulata oma ema sõna ja minna Lõunale, enne kui sellest uus pahandus sünniks praeguse otsa. Isa Turvamees oli juba varmalt ootamas ja isegi ukse temale avanud, näitamata oma kehahoiakust ega millestki muust, mida ta oma Emandast arvab. "Siis sa oleksid olnud mu õpilane ja mina sinu Õpetaja -- kuid nüüd olen ma mürk... Kenishal oli õigus!!" Kuid hunt pani oma raske käe tema õlule ja ta vaatas väsinult üles. Mis nüüd jälle?! 

II

"Milles mul õigus on?" Küsis Kenisha, ja tüdruk minestas enne, kui ta suutis vastata, kukkudes kurnatult kokku. Ta tõstis tüdruku Turvamehe ootavatesse kätesse, kes ta ettevaatlikult tagaistmele asetas, ise püsti tõustes meest kahtlustavalt põrnitsedes, kui ta ukse sulges. 

"Helista kiirabisse, jobu. Mul ei ole seda plärisevat karpi! Näed ju et kukkus kokku, või mis sa siin passid?!" räuskas ruunišamaan tigedalt ja oigas oma hemorroide, nähes näost välja nagu oleks ta terve kilo Koirohtu ja Kaks liitrit Äädikat sinna otsa joonud. 

"Meil on Häärberis Arst, ma helistan sinna ja läheme koos!" tähendas Turvamees asiselt ning mehed otsustasid oma tüli hilisemaks jätta ning istusid kumbki oma kohale auto ees. Sergei ei unustanud isegi handsfreed sisse lülitada ning andis väga lühikese lakoonilise selgituse, mis oli just juhtunud, oli ta ju endine SpetzNats, selline asi oli temale käki tegu, ja ta oli omas elemendis. Jäi mulje et Kiirabi isiklikult oli oma teel, kui hõbenool täpselt oma kohale maja ette lendas ja mõlemad tursked mehed ustest välja kargasid, üks teisele ukse lahti tegi ja tüdruku tuppa talutas. Kui ta pehmele Merino villast diivanile istuma pandi, mis pidi oma korraliku varanduse maksma, turgutas Arst ta asjatundlikult jälle teadvusele, andes talle Kellukest juua. Tiffany võpatas ja ei saanud esiti aru, kuid siis tulid sündmused talle jälle meelde. "Palun vabandust." ohkas Tiffany Ülemiste hädiselt kuid Arst palus tal puhata ja mitte kõnelemisega end rohkem kurnata. Pärast seda kui ta oli juba vastuvõetavale tasemele üles turgutatud, juhatati ta oma tuppa ja lubati talle varsti tema lõunasöök tuua. 

"Närvid!" õhkas arst enesele selgituseks "Närvid ja kehv toitumus." ja eks Tüdruk paistiski natuke luidram kui tavaliselt, nagu oleks ta just Buchenwaldist plehku pannud. Kõik vaatasid murelikult ja lubasid selle asja käsile võtta, andke aga võimalust. 

III

"Kui mina alles noor veel olin..." Sergei oli ennast tööliste köögis, mis asus keldri korrusel, segi kamminud, sest ta hoolis, mis selle tüdrukuga toimub, nagu oleks see tema oma lihane tütar. Kui Madis poleks tema ülemus, oleks ta tema kasti peksnud. Tema ei viibiks nii palju komandeeringus, kui tema Tiffanyt igasuguste peente õpetustega pannakse. Ta ei tahtnud isegi seda mõtet lõpetada, sest see oli nii ropp olnud ja tal oli piinlik. "...siis käisid 14 aastased tüdrukud kirikus altari ees oma patte kahetsemas ja kandsid tanu!!" ning teised kokapoisid ning kartulikoorijad noogutasid unisoonis. Ta ei saanud kaugemale, kuna Kenisha hävitavast neimast pakatav kuju, nagu surmaingel, sasis tal kratist kinni, ja hakkas venekeeles ropendama: "vot suka добропаšалуват šто спасатель девуšку поли пеш как конь? Урод тебе катов парятки савсе" 

Ja Kenisha lohistas mehe kraani alla ning hakkas tema pead selle all pesema, kuni ta kaineks sai. 

Kui ta nägi, et mees saab jälle aru, sisistas ta teist oma näo juurde tõstes: "Ma mõtlesin, sa oled Inimene, kuidas sa seal mind vaatasid, kui tüdruk kokku kukkus. Aga nüüd palun väga, turvamees joob end purju!! Mis sa siis teed, kui tüdruk on vaja kiiresti Maarjamõisasse viia? Kas siis laulad ka, kuidas sinu nooruses oli rohi rohelisem??" Ja ta viskas kohmetunud Turvamehe nagu kaltsukoti ühele taburetile, ning libistas talle väikse tassi kuuma kohvi, ilma suhkru ja kooreta ette, mis oli juba varem valmis tehtud. Näis, et see vanamees oli kõigele mõelnud, ning endine spetznats ei julenudki vastu haukuda, ehkki enne oleks ta terve sõjaväe polgu üksi ette võtnud ja Ilja Murometsa kombel segi tampinud, kes kumu järgi tema kauge esivanem olla. Kuid ta ei tahtnud seda siin rääkida, sest Muromets oli ju Eesti verd, missest et ametlikult Vene kangelane. Ta ei olnud nii loll, et tulla siia hea palga peale vabakutseliseks turvameheks, et siis oma uhke vereliiniga kiidelda. Kuidas ta siis veel jõuab oma tööd märgata, kui kõik tema uhket vereliini seletavad, ja sealt viga üles püüavad leida... Ta sai ise ka aru, et vanamehel on õigus. Ja kui veel Madis sellest kuuleb, on temaga hambad.