Tiffany vastus

Kuigi Tiffany oli juba mitu korda kõik uuesti üle lugenud, ei saanud ta aru, mis mõtet sel on. Oli juba südaöö ja isegi tööülesande ülelugemine ei aidanud midagi. Ja seda neetud esseed oli vaja homseks. Miks see kuradi õpetaja teda nõnda piinas?

Kuigi ta oli raamatuid igati uurinud ja puurinud, tuli ta vaid ühele järeldusele. Need olid kõik vastuokslikud ja juhtisid ühes suunas. Kuigi kõik näisid midagi teadvat, välja arvatud viimane, kes vähemasti tunnistas, et ta ei tea vastust, oli esimese tööpastoraalilik lähenemine ja teise tarkuseõhelus võrdselt õõva tekitavad. Üks oma argpükslikuse, teine avaliku künismi pärast, mis pealegi otseselt eesmärgile vastu töötas, aidates luua just sellist maailma, mille vastu üldse võitlema hakkas. Ta ei teadnud, kas olla pigem ori või Macchiavelli või siis Sokrates? Ta ei näinud ühelgi nendest valikutest mingit mõtet. Pigemini ärritas teda selline nuuskiv torkimine.

Mis see teiste asi on, mida ta usub või mida tõeks peab? Me elame ju ometi vabas riigis! Seega hakkas ta kirjutama esseed pealkirjaga: "Ma tean, et ma ei tea vastust õpetaja küsimusele!" Kui ta oli selle lõpetanud, kustutas ta tule ära, olles enne kõik lugemis ja kirjatarbed kokku korjanud, kus nad voodi või põranda peal parasjagu vedelesid ning vahetas oma riided öösärgi vastu ja heitis magama. Vähemasti oli midagi õpsile hambusse anda ja ei pea rohkem muretsema, pangu pealegi F kui ei meeldi.

Nende mõtetega jäi Tiffany magama ja tal oli ilus rahulik uni. Kell oli 3.14 öösel.