"Tiffany! Hei, Tiffany! - Oota korraks!"
Üllatunud tüdruk jäi oma raamatuid ja vihikuid rinnul hoides seisma, et näha, kes teda hüüdis. Temast kaks korda pikem noormees jäi tema ette lõõtsutades seisma ja tõmbas hinge, enne kui ta ühtegi inimkeeles mõistetavat häält, peale hingeldamise, suutis endast anda.
"Mis sa tahad, Mihkel?"
Ta polnud ikka veel oma klassikaaslastega harjunud. Nemad olid temast kaks korda vanemad või enamgi ja kõik põhi- ning keskkooli lõpetanud. Tema aga oli näinud vaid koduõpetajaid, kes kõnetasid üksnes tema intelekti või vanust, kohandades vastavalt sellele ka oma hääletämbrit ja suhtumist. Mõned olid isegi normaalsed, ja suutsid talle midagi õpetada, kuid suurem osa oli suur tüütus. Ja tema klassikaaslased ei olnud ses suhtes mingi erand. Ainult kiitus taevani ja üksildased käigud koridorides. See väsitas teda. Miks nad ei võinud teda normaalse inimesena kohelda?
"Ma tahtsin lihtsalt küsida, ega sa juhuslikult pööningu peole ei taha tulla?"
Tiffany näris veidi alahuult. Ta polnud seda oodanud. Oli see kutse tõsiseltvõetav või peenekoeline lõks, et klassi oivikule tünga teha?
"Ma saan aru, kui sa ei saa, meil on võimatult palju õppida. See filosoofia õpetaja on püstihull..."
üritas Mihkel end kohmetunult välja vabandada, kui kohest vastust ei saanud. Tiffany jättis selle märkamata ja ütles rohkem iseendale:
"Sa ikka tead, et ma olen alaealine ja ei või alkoholi juua ega saa ööklubidesse sisse?"
"Noh, pööning pole ööklubi... rohkem nagu ühiselamu. Ja meil on alkoholivabu jooke kah."
püüdis Mihkel end õigustada. Tiffany vaikis uuesti ja seedis seda, enne kui talle vastas.
"Miks sa Maarika Kolumatsiga ei lähe? Tema on ju klassi iludus."
Mihkel punastas veidi:
"Teda pole tarvis kutsuda, sest ta elab samal aadressil..."
"Ja mida mina seal teen?!"
küsis Tiffany selgelt ärritatult.
"Miks te omavahel läbi ei või saada? Ta pole sulle midagi teinud! See pole nõnda, et ma kutsuksin sind kohtama või midagi. Klass mõtles lihtsalt su esseed tähistada. See, kuidas sa õpetaja paika panid..."
ümises Mihkel solvunult, samuti rohkem endale kui kellegile teisele.
"Ma olen väga meelitatud, et mind välja kutsusid, isegi kui see pole kohting." ütles Tiffany asiselt. "Ja et mu essee nii meeldib, on samuti tore. - Ma hakkasin juba mõtlema, et ma pole inimene, vaid mingi tulnukas, et keegi ei julge mind inimkeeles kõnetada..."
"Mis mõttes?"
küsis Mihkel kulmu kortsutades.
"Võtame või selle blondiini Maarika, tema räägib minuga ainult porgandite keeles, nagu oleksin 6 aastane."
"Ah see. Nõnda ta tavaliselt räägibki. Suurem osa ei pane enam tähelegi." ütles Mihkel soojalt naeratades. "Sa siis ikka tuled, ma võin su ära visata."
"Ainult siis, kui see on kohting!"
plaksutas Tiffany kelmikalt ripsmeid ja kõndis sama hingetõmbega ümber pöörates minema. Mihkel vaatas talle kummastunult järele, nagu oleks tuulevihur haldjavälkude sähvides tema eest möödunud.
"Mis kohting?!"
torises ta endamisi ja kõmpis järgmisesse tundi, leides end Tiffany kõrval istumas. Tiffany poetas talle nimekaardi ja muigas sarkastiliselt:
"Eks sa siis helista, kui selgusele jõuad."
II
Klaabude pööning, või õigemini Gerthrude Böningu häärber asus ühel vaiksel eraldatud tänaval. See asus Roosi tänavast edasi läbi võsa kahlates kinnikasvanud Roosiristiku põigus, halvaendelise numbri 13 all. See oli vana kahekorruseline maja, mille esimesel korrusel oli elutuba; köök; saun ja kemmerg. Teisel korrusel oli neli magamistuba, millesse sai igaühte eraldi trepi kaudu, mis algasid igaüks oma ilmakaare koridorist. Gerthrude böning elas ise katuse all ärklikambris, kus eriti peale tema kummuti ja magamisaseme ning ühe lambikese rohkem ruumi ei olnudki. Ja sinna pääses majaväliselt verandalt treppi mööda üles ronides, mis oli rohkem paksu pikliku redeli moodi. Igaljuhul polnud aru saada, kuidas üks 80 aastane vanamemm sedamööda üles ja alla käib. Sest Gerthrude Böning oli just seda. Pensionile jäänud pedagoog, endine ajaloo õpetaja, kes üksi oma majas elas. Tema mees ja lapsed olid juba ammu manalateed läinud, sugulased saksamaal laiali või samuti sõjas kadunud, ehk teadaolevalt surnud. Võibolla kuskil vanadekodus veel oligi mõni tema sugulane, kes seniilsusest ja amneesiast oma nime ja tema olemasolu ei mäletanud, kuid kes teadis seda öelda. Egas kodanikud kanna nimesilti kaelas.
Nii raske oli üksinda sellist suurt maja üleval pidada ja nii kõle oli selles elada. Seepärast leppiski Gerthrude Böning ülikooliga kokku, et selle tudengid, või õigemini neli tudengit, võivad seal elamispinda üürida ja talle seltsi pakkuda. Suurem osa ei jäänud sinna kauemaks kui semester. Mitte et Gerthrude ebamõistlikult kõrget üüri küsis, vaid sellepärast, et tema kohta ringlesid igasugused imelikud linnalegendid, mille kohta ei teadnud, kas neid uskuda või mitte. Suurem osa neist olid juba vähemalt 40 aastat vanad ja seega raskesti kontrollitavad. Eelkõige vahetusid aga üürilised sellepärast, et Gerhtrudele meeldis noortega koos pidutseda ja seal majas enne kella kahte just palju sõba silmale ei lastud. Ja kui ta just ei pidutsenud, pidas ta filosoofilisi dispuute, mis suuremale osale üle katuse käisid, või selle lihtsamalt öeldes sõitma panid.
Inimesed kartsid Gerthrude Böningut, nõnda nagu Tiffanitki kaalutletult vaadeldi. Mõnikord oleme inimestega seotud mõistmatute sidemetega, sattudes kokku just nende õigete ja valedega, keda meie elus just vaja on. Tiffanyle jäi see õhtu meelde, kui tema elu kõige ilusam.
III
Kui Mihkel Tiffanyle järele tuli, kandis ta ühte tavalist pruuni nahktagi ja püüdis uksetaga kontrollida, kas ta hingeõhk ei haise, enne kui kella helistas ja mõtlema hakkas, miks ta seda üldse tegi. See polnud ju kohting.
Madis avas ukse ja saatis talle hävitava pilgu, millega tema, nagu prožektoriga üle valgustas, või röntgeni aparaadi sarnaselt. Võibolla ta otsis pommivööd või midagi muud ohtlikku. Mihkel tõmbus veidi kössi ja hakkas kokutades rääkima.
"Ma tulin teie tütre järele... Tiffany... koolist... klassikaaslane... kokkusaamine!"
Madis seiras teda üpris samal moel, kui Tiffany oli, kui ta teda peole kutsus. Lõpuks libises tema näole pikalt ja aeglaselt midagi muige ja viisaka naeratuse vahepealset.
"Nonoh, Liisu paneb end valmis ja tuleb kohe alla. On hea et ta on koolis mõned sõbrad teinud, kes tema esseesid hindavad. Ta on teist muidugi kõike rääkinud." ütles Madis dotseerivalt, nagu oleks õppejõud anatoomia klassi ees ja räägiks aju erinevatest rist- ja läbilõigetest või maohaavandi erinevatest värvivarjunditest. Muidugi oli Madis oma tütre üle uhke, kes juba 14 selt ülikooli vastu võeti. Ja ta ei jätnud ühtegi võimalust kasutamata, et seda teistele tunda lasta. Igal juhul hakkas Mihkel aimama, miks Tiffany nõnda jälestas enda ümber käivat asjatamist, kui ta trepist alla tuli, kandes ööhõbesinist kleiti, mis valguses kirjeldamatult küütles ning kaela ümber rohelistest kivikestest kaelakeed. Jäi selline mulje, et ta läheb presidendi vastuvõtule ja mitte klassikokkutulekule. Tema ema ja isa käitusid nagu kammerteenrid, kes ülisuurt portselannukku ukse poole talutavad, sest väga kõrge isik on külla tulnud nende tütrele au avaldama. Mihkel vaatas enda ümber, kas veel keegi on toas, kuid seal oli vaid tema; Tiffany, koos oma vanematega. - Ja kedagi teist polnud. Mihklil hakkas see üle viskama. Ta lausa tundis, kuidas ta energiast tühjaks imetakse. Ka tema oleks sellist tähelepanu jälestanud ning tõrksalt kohelnud igat võimalikku huvi üles näitamist.
Kui kõik viisakad vormitäited said läbitud istusid Tiffany ja Mihkel tavalisse Ford transitisse ja sõitsid pööningule.
Mis on porgandite keel? Ja palun kirjelda täpsemalt, kudas autoga otse pööningule sõidetakse :D
VastaKustutaSa oled ka kindlasti seda kuulnud: "Oi kui nunnu sa oled! Sa oled kohe niipalju kasvanud! Su ema on sinu üle nii-iii uhke, tood kogu aeg 5 koju, nii tubli!
KustutaJa pööning oli selle koha hüüdnimi, et tolle vanaema perekonna nimi oli Böning ;)
Sain aru, et koha nimi oli pööning. Norisin niisama - kui nimi, siis suure algustähega? :P
VastaKustutaPorgandite keeles räägivad vist kõik vanaemad ja esimest korda emaks saanud... Ja muidugi psühholoogid :D